Veneetslane Gianluca Missero on sel aastal juba kolmandat ning üleüldse viiendat korda tagasi. Itaallase albumid on eranditult tähendanud kõrgkvaliteeti. 1989. aastast saati, kui ta üllitas oma debüütalbumi “Eight-Bit Deboned”. Missero on hoidnud üleval RIO/Progressive rock`i parimaid traditsioone - lõivuvaba väljapeetud cutting edge. Avangardistlik progemuusika, mida on läbimas elitaarne, aristokraatlik hõng.
Hox Vox`i puhul on tavapärane, et esmakuulamistel näib, et kõik elemendid on paisatud kaosesse ning terviku haaramine näib võimatu ülesandena. Tegelikult tuleb selle virvarriga kohanduda ning struktuurijoonte väljailmumine on üksnes aja küsimus. Loomulikult ka käesolev album ei ole selles osas erand.
Tõsi, härrasmees, kes on üles kasvanud Residents`i, Frank Zappa, Les Claypool`i, CAN`i, Gentle Giant`i, Pere Ubu peal, tungib käesoleval üllitisel teistsugusesse sfääri. Näiliselt teistsugusesse sfääri, kuna krautrock ning avant-rock on niikuinii andnud tänapäevasele tantsumuusikale piirid. Avang Sabre on progekestas kvaasi-jungle. Lihtsalt ongi nii, et progemees tahtis klubibiidid oma kontseptsiooni sisse sulatada. Samas ei lase ta hetkekski kahelda, et see ei ole tema jaoks eesmärk omaette. Tantsurütmid ning tuletõrjesireenid (Chase In Downtown). Nagu halva unenäo projektsioon, mis aeg-ajalt maailma eri paigus reaalsuseks saab. Teisalt sireen näikse ka hoiatavat kuulajat, mida albumilt oodata võib. Kontseptuaalsest raamistikust annab samuti märku tõik, et enamus lugusid on täpselt 2 minutit pikad. Varasemate albumitega võrreldes on see avangardprokkari (=progerokkar - ae, eesti filoloogid!) klubiversioon. Afrofuturistlikud motiivid stilistiliselt adekvaatsete funk- ja soulpasunatega (Enchilada Layover; Cruisin in El Monte). Tõsi, Missero ei oleks Missero, kui ta afrobiite ei asendaks math-rock`i rütmistruktuuriga. Teisalt demonstreerib veneetslane, et tema suhtes ei tasuks lõpuni eelarvamuslikuks jääda - jäik drum and bass üleneb spetsiaaltegelaste tasemele (Yerba Buena Gardens). Samuti Dawn Flight to Panama flirdib house-muusika diipide tjuunide ning Montego Bay hip-hop-kontseptsiooniga. Albumi lõpetab Spirits Have not Flown - metronoombiidiga kosmische musik, mis annab märku, et äraspidine trip on lõppenud. Finito. Album on pühendatud Marco Bianchi`ile, tema bändikaaslasele Death In Venice päevilt.
Tõeliselt kummastav ning lummav üllitis. Kuid kui kellelegi muusikast tekkinud kujutelmad nõrgaks jäid, see vaadaku itaallase muusikavideosid. Andekas tüüp see Gianluca Missero. Kuu-kahe pärast ilmuv triloogia teine album pidavat Veneterian Snares`i meenutama. Jääme ootama.
Kuula albumit siit
9.2
