Luke Ob Funk For Fighters (Perfidny Plan)

Olin alul suht kimbatuses, et kuidas tuleks Lucek Oblatywacz`i uut väljaannet käsitleda - on see album, mix-up, DJ set või mashup? Pigem kaldub sisetunne nüüd viimaste poole (kuivõrd nimetet žanritele ei ole kusagil vihjatud, siis võib sellest jääda mulje kui LP`st). Ise nimetaksin siiski seda manipulatiivseks rekonstruktsiooniks. Poolakas pühib tolmu vinüülidelt (ja-jah, räägime klišeede keeles), kraabib kokku sämplid lemmikute - kelledeks on valdavas enamuses 70ndate Ameerika musta kultuuri suurnimed - radadelt, konstrueerides neist uued taiesed. Kuldaja disco, funk, soul ning afrofuturism - muusika, millest õhkus mustade inimeste lootusrikkust ja vabanemistunnet järk-järgult taandunud segregatsioonipoliitika ängistavatest ja alandavatest köidikutest. Kosmoseajastu jätk, Kraftwerk`i ja robotite vaimustus. Kosmiline muusika kaunis tähesäras. (Ka tänapäeval jätkuvalt futuristlikuna kõlav). Ei taha ega jõua ka lahata orginaalloomingu(te) ja miksi suhestatust, originaalloomingu geniaalsuse ja Oblatywacz`i leidlikkuse vahekorda, mistõttu lihtsalt nendin vaimustava 12-loolise komplekti olemasolu.

Kuula albumit siit

9.4

Juanitos Soul Africa (Jamendo)

Prantsusmaal 90ndate algusest igiliikur Juan Naveira juhtimisel tegutsenud punt on armastanud eksperimenteerida kõikvõimalike Ladina-Ameerika rütmide, exotica- ja lounge pop`i, rockabilly`i, psühhedeelia ning surf pop`ga, tekitades kuulajas stilistilise virvarri ning helikeele intensiivsusega peapööritust. Brass-orkestratsioonid, elektrioreliga ohjeldamatu harmooniaakordide tulistamine. Seejuures jätsin arvestamata frontman`i kõrvalprojektid (Limbo deluxe, Miss Emma), mis keskenduvad 60ndate tüdrukutepopile ning meeleolukale ska-lounge pop-punk-disco hübriidi loomisele. Tiitel “Soul Africa” viitab ühelt poolt Aafrika päritolu inimeste muusikale, mis leidnud õitsengu mujal (dub, reggae, samba) ning teisalt on siin ehedal kujul afrofuturistlikku soulfunk`i - Fela Kuti pärandile tehakse järjekordne reveranss. Kes on harjunud Juanitos`e varasema hullunud pillerkaaritamisega, sellele ei pruugi käesolev album kontseptuaalsest piiritletusest lähtuvalt kohe avaneda. Minu peas hakkas album alles 5 kuulamiskorral elama. Väheke kannatust ning veendute, et tegu on tugeva albumiga.

Kuula albumit siit

8.6

Hox Vox Hurry Up Harry - part 1 (Jamendo/Hox Vox)

Veneetslane Gianluca Missero on sel aastal juba kolmandat ning üleüldse viiendat korda tagasi. Itaallase albumid on eranditult tähendanud kõrgkvaliteeti. 1989. aastast saati, kui ta üllitas oma debüütalbumi “Eight-Bit Deboned”. Missero on hoidnud üleval RIO/Progressive rock`i parimaid traditsioone - lõivuvaba väljapeetud cutting edge. Avangardistlik progemuusika, mida on läbimas elitaarne, aristokraatlik hõng.

Hox Vox`i puhul on tavapärane, et esmakuulamistel näib, et kõik elemendid on paisatud kaosesse ning terviku haaramine näib võimatu ülesandena. Tegelikult tuleb selle virvarriga kohanduda ning struktuurijoonte väljailmumine on üksnes aja küsimus. Loomulikult ka käesolev album ei ole selles osas erand.

Tõsi, härrasmees, kes on üles kasvanud Residents`i, Frank Zappa, Les Claypool`i, CAN`i, Gentle Giant`i, Pere Ubu peal, tungib käesoleval üllitisel teistsugusesse sfääri. Näiliselt teistsugusesse sfääri, kuna krautrock ning avant-rock on niikuinii andnud tänapäevasele tantsumuusikale piirid. Avang Sabre on progekestas kvaasi-jungle. Lihtsalt ongi nii, et progemees tahtis klubibiidid oma kontseptsiooni sisse sulatada. Samas ei lase ta hetkekski kahelda, et see ei ole tema jaoks eesmärk omaette. Tantsurütmid ning tuletõrjesireenid (Chase In Downtown). Nagu halva unenäo projektsioon, mis aeg-ajalt maailma eri paigus reaalsuseks saab. Teisalt sireen näikse ka hoiatavat kuulajat, mida albumilt oodata võib. Kontseptuaalsest raamistikust annab samuti märku tõik, et enamus lugusid on täpselt 2 minutit pikad. Varasemate albumitega võrreldes on see avangardprokkari (=progerokkar - ae, eesti filoloogid!) klubiversioon. Afrofuturistlikud motiivid stilistiliselt adekvaatsete funk- ja soulpasunatega (Enchilada Layover; Cruisin in El Monte). Tõsi, Missero ei oleks Missero, kui ta afrobiite ei asendaks math-rock`i rütmistruktuuriga. Teisalt demonstreerib veneetslane, et tema suhtes ei tasuks lõpuni eelarvamuslikuks jääda - jäik drum and bass üleneb spetsiaaltegelaste tasemele (Yerba Buena Gardens). Samuti Dawn Flight to Panama flirdib house-muusika diipide tjuunide ning Montego Bay hip-hop-kontseptsiooniga. Albumi lõpetab Spirits Have not Flown - metronoombiidiga kosmische musik, mis annab märku, et äraspidine trip on lõppenud. Finito. Album on pühendatud Marco Bianchi`ile, tema bändikaaslasele Death In Venice päevilt.

Tõeliselt kummastav ning lummav üllitis. Kuid kui kellelegi muusikast tekkinud kujutelmad nõrgaks jäid, see vaadaku itaallase muusikavideosid. Andekas tüüp see Gianluca Missero. Kuu-kahe pärast ilmuv triloogia teine album pidavat Veneterian Snares`i meenutama. Jääme ootama.

Kuula albumit siit

9.2