Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Kosmische Musik. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kosmische Musik. Kuva kõik postitused

1/03/2011

Tunguska Electronic Music Society Ellipsis II: Tundra.Ambient.Dreams. vol.2 (Jamendo)



The Moscow-based Tunguska Electronic Music Society (TMS) can be admitted as an umbrella organization which embraces lots of musicians, producers, dj's and composers, who work in a profilic way from the beginning of 2007 in "Tunguska Music" style. Moreover, TMS is also a net of network music distribution labels and a net of little bars and cafes. Its branches are known under such names as Tunguska Chillout Grooves, Tunguska Music Society, Tunguska Project, Tundra Ambient Dreams, Tayga Feeling, Transsyberian Express, Nikola Tesla Tribute, etc.

Before the listening to the Ellipsis II: Tundra.Ambient.Dreams. vol.2 I made acquaintance with the previous ones by the likes of Ellipsis II: Tunguska.Across.Sphere. vol.2, and Ellipsis II: Tunguska.Shaman.Vimana. vol.2, which were more dominated by chillout-esque electronic music being interchanged via smooth jazz themes and mindtouching, atmospheric-fried electronic approach, respectively.

However, the collective fills in the Tundra-titled album with a different point of view being kicked off proceeding in an epic mix of ambient, drone, ethnic drums, wherein Kosmische Musik-alike acid-hued synth swirls are permanently zipping over vast landscapes, which progression later involves the elements of space rock/space synth, unleashing the flow of metallic shards and fluttering, atmospheric sonic arrows over to the space around to be expanded and conquered. In principle, it does recruit a quite austere sonic statement, it is even minimally designed out, on the other side, it does not afford minimalism-close attacks for itself, offering enough propulsions and warbles on its own. Sometimes the whole does acquire peculiar dimensions via weird, even dystopic sonority as if those frogs and insects living in the futuristic, robot-dominated world, would have been mutanted via genetic changes, respectively resulting in croaking and chirping out mechanical sounds hardly discerned. Moreover, any signs about the presence of human being are long dismissed. Still at the closure some resurgent, chant-esque vocals will be appeared to get evolved into a few patterns, yet, getting no dominant reference within the soundscape. For the nature-based concrete soothings as forthcoming concrete sounds in the last tracks, however, are much more importance reserved.

In the conclusion, I really wish to express affectionate hope that the epicness is a universal chracteristic and hence allowing for the 13 tracks within 75 minutes to actualize great touches and milieus for any kind of listeners.

Listen to it here

9.4

10/27/2010

[Vana ning oluline] Deep Magic Balance (Deep Tapes)


Kalifornialane Alex Gray (ka tuntud ansamblist Dream Colour) on geenius. Mitte sellepärast, et ta suudab omi kassettalbumeid sold out`ini realiseerida, vaid tema helikeel tundub kordumatu peegeldusena (muusikute puhul usume, et nad lähevad transsi, pannes oma hingeseisundid albumitele). Kas märgilised viited kosmosele osutavad ameeriklase astraalkehastusele?

Tema debüütalbum "Balance" - reliisitud eelmisel aastal 20-minutilisel tape`il, koosnedes kahest 10-minutilisest träkist - peegeldab monumentaalset staatilisust, võimalike parameetrite ja taustsüsteemide hangumist, transtsendentset mõõdet ja ambitsiooni. Süntesaatorite soojakõlalised (pop)drone`id on vaheldumas mitte vähem sugestiivse kosmilise süntesaatorirütmika ja helklevate trillerdustega. Teises loos kaasnevad ka improvisatsioonilised elemendid, muutumata kuidagi jazz`iks. Meenutab pigem Tangerine Dream`i kaemuslikemaid ning transsi lukustunud hetki ("Rubicon", "Ricochet").

Kuula albumit siit

10/20/2010

ArnAck To mars (Breathe Compilations)


Liegè`i produtsentide Arnaud Rosoux` ja David Schreder`i (Dio2xide, Kingfisherg) 6-looline debüütreliis on täis seesugust helisegmenti, mis viib mõtted paljudesse suundadesse rändama. (Et reisimuusika, või mis? Marsile?). 34 minutit hõlmaval EP-l võib kuulda sulneid kosmilisi analoogkajasid, õrnalt lo-fi`likke kesktempos rütmistikke, IDM-külgnevusi (kaks viimatinimetatut kombineeruvad tugevalt omavahel) ning manuaalselt klahvkadega laotud bassisaunde (igasgune robustsus ning haavatavus helikeeles muudab kontseptsiooni orgaanilisemaks). Ning ka kosmilise kõlaga minimalismi ja poptolmu ühitavat süntesaatorieksperimentalistikat, mis oli omane 70ndate krautrockalkeemikutele (Elektriktus, Konrad Schnitzler) või siis mõnele 90ndate ja nullindate krautrockesindajale (To Rococo Rot, Kreidler, Tarwater). Teisisõnu, "To Mars" kulgeb sci-fi ja lo-fi vahepeale jäävat niiti mööda. Võtame näiteks Sorry, Dog!-i, mille rohmakalt pinda puutuvad rütmikäigud ei ole ülejäänud helipilti vahetult integreeritud, andes seeläbi kuulajale võimaluse oma ettekujutused ümber mõtestada. (Igasugune muusika, mille "portfoolios" ei sisaldu etteennustamise elemente, on tegelikult ekstraordinaarne). Dünaamiliselt ja (üleüldse sugestiivses tähenduses) on eeskujulikem näide The Mome Raths in my Studio. Väga hea EP.

Kuula albumit siit

9.3

10/12/2010

Joxfield ProjeX Smorgasbord - Oddities and Rarities 2005-2010 (Clinical Archives)


Oax ja Yan on tagasi - kaks pöörast Rootsi vanameest on tagasi. Ning reeglina mind ei huvita, mida vanad muusikud teevad: mind ei huvita, mida teevad Robert Fripp ja Holger Czukay, isegi Morrissey, Brett Anderson`i ja Jarvis Cocker`i tegemiste vastu ei tunne enam huvi. Kuid nende kahe 60ndates aastates pässi toimetamiste vastu küll huvi ei rauge. Nad on vana kooli esindajad, sündinud mõned aastad pärast II Maailmasõda, aga teevad paljudele tänapäeva muusikutele silmad haledalt ette. Mehed on vinged tegijad, sest nendega on viimasel aastal kampa löönud King Crimson`i Pat Mastoletto ja tunnustatud küberpunkar Kenji Siratori (viimane on ka käesoleval albumil esindatud).

"Smorgasboard" on kahtlemata selle aasta oodatuim reliis siinkirjutaja jaoks. Ning taaskord ootusi ei peteta, purustades kuulajate parimadki ettekujutused sellest. 12 träkki aastatest 2005-2010, mis keskenduvad "rariteetidele ja veidrustele". Tõsi, see lisandus on suht tautoloogiline, kui olla duo varasema loominguga kursis. Taaskord balanseerimine ruumilise ekspansiivsuse, krautrock`i-kosmische music`i psühhedeelse lõpmatusemärgi ning hüpnootilise elektroonilise voolu vahel ja peale. Ning kui räägime lõpmatusest, siis mina olen seejuures väga maine. Ei ole mõtet kompositsioone eraldi esile tõsta, hoolimata tõigast, et need erinevad üksteisest oluliselt - nii elementaarselt kui emotsionaalse nurga alt. Lihtsalt see saund on lõpmatult, kosmiliselt hea. Ma ei tea täpselt, mida võib tähendada "kosmiliselt hea", aga selle albumi põhjal arvan seda aimavat, kuivõrd saund on autarkiline ning transtsendentaalne. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ning lasta helidel emotsioone ning vaimu laadida. Ning kui vaadata plaadiümbrist ning plaadifirma Clinical Archives`i diskograafianumbrit (402), siis tundub asi veelgi ulmelisem. Your inner space is our outer space.

Kuula albumit siit

10.0

5/21/2010

König Saatgut art.031 moog air ep (Arteqcue)


König Saatgut on keegi kunstnik ja muusik Karlsruhe`st, kelle 4-looline debüütEP koosneb klubirütmidest - märksõnaks on house ning sellega seonduv. Avang moog air on tugev träkk, mis algab muusikavälise sämpliga ning kasvab tangerinedreamilikust Moog`i pulseerimisest hüpnootiliseks ning happeliseks tech-house`ks, mis leiab edenedes tagasitee kosmische musik`i juurde. Ka on siinkirjutajale alati meeldinud seesugune house-muusika, millel on filtrite "lõhn" man (hinne: 9.0). Living for the city kätkeb eneses housevokaali sämpleid - õnnetuseks on träkk veidi amatöörlik, sellelt kostub kõrvalsaadusena ebameeldiv kõrvalkrõbin ning terviklikku tunnet ei tekigi - pigem on see saamatu mash up-ettevõtmine (6.0). Drumz sämplib conga-trumme ning kaugustest kostuva laevasireeni kõla pluss vokaalliinid. Karkass on huvitav, kuid 3-minutiline träkk jääb liiga lühikeseks, et sellel kõrvatorkavatest arengutest rääkida (7.3). Selle eest hoolitseb originaalist üle kahe korra pikem m.telemann kidswanthouse rmx, mis annab tribal house`ile vaibiliku vaaba, modifitseerib rütme ning krutib harmoonialiine ja meeleolu (7.7). Konkreetse reliisi puhul jääb terviku kogusumma väiksemaks selle osade omast. Teisalt oma keskmisest see ilma ei jää - tänuks karvase naisterahva ja analoogsüntesaatori (kaane)pildi eest.

Kuula albumit siit

7.4

5/11/2010

[Vana ning oluline] Hexlove Harp Drafts (Obstructive Vibrations/FMA)


Hexlove on Zach Nelson. 2009. aastal ilmunud 4-loolise EP ja lugude nimed vihjavad harfile. Tõsi see on, et Portland`i tüüp eelistab eelpoolmainitud keelpilli kitarridele. Ei ole ka probleemi - vaheldus ja ebastandarsus on teretulnud ning teisalt domineerivad helipildis niikuinii süntesaatorid ning trummimustrid, mistõttu helikude ei piinle ei aneemilisuses ega hõreduses. Harfi ülesanne on lisada süntesaatoritele nõiduslikku fluidumit ning sisse juhatada üleminekud ja olla sildumisaineks. Üllitise träki keskmine pikkus läheneb 6-le minutile, mis vihjab sellele, et popmuusika keskmest on kaugele väljapoole liigutud. Eksperimentaalsed prismad on need, mille kaudu midagi näha tahetakse - tortoiselikult või jakileibezeitlikult - kuidas soovite - tehnilised trummiimprovisatsioonid ja -kaskaadid, helikoe hõllanduslikkus tõstab mällu Labradford`i ning Tangerine Dream`i. Ilu printsiibi kohaselt keskseks looks - kuigi see on juba juuksekarva pooleks ajamine - pean Harp Loves II-e, mis liigub vanadel headel ambient-radadel. Väga ilus muusika mitmes mõttes - kõrvailu pakkuv ning taibukust ja vahedat meelt peegeldav. Kuigi see plaadiümbris on küll arusaamatus.

Kuula albumit siit

4/04/2010

Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)


1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?

"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.

Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.

Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.

Kuula albumit siit

10.0

2/08/2010

Weird Ribs Tubes (CLLCT/Bandcamp)

Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb. Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk. “Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi). Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator. Kuula albumit siit

9.3

9/28/2009

Amitron_7 The Anton Phase Electro Clockwork Menagerie (Enough Records)


Infoajastu...infoühiskond... Niipalju kui tänapäeval keegi endast välja paista laseb, nõnda palju ta ka olemas on. Sotsiaalse loomana võrgustikes osaledes peab inimene enamasti tegema ohverdusi, ennast müüma ning loobuma millegi nimel, et teda võimalikult palju märgataks. Painduma millegi järgi või millelegi alla. Muidugi, tänane päev on paksult täis sotsiaalset idiotismi, st seesuguste inimeste käitumise kehastuses, kes seda eelpoolmainitud erinevust ei taju, kaotavad seeläbi iseenda, tehes end lihtsalt naerualuseks; või siis vastupidi, on eeskujuks teistele, tootes veelgi enam mainitud kretinismi.

Underground-ringkondades on õnneks info rohkuse või vähesusega võimalik mängida rohkemal määral. Nt muusikutel myspace`i või lastfm`i liikmelisuse kaudu. Enne internetiajastut oli eelduslik paratamatus see, et mõnest ansamblist sai kultusbänd tänu sellele, et infot nende kohta liikus äärmiselt vähe ning grupp, kes selle ümber kujunes, sai olla väike. Eeldused info liikumiseks olid piiratud. Tänapäeval on see situatsioon liikunud diametraalselt teisse äärmusesse - vastupidi, infot tuleb ise ohjata. Kultusega on kaasnenud ka haipelement - mis omakorda on saanud võimalikuks tänu info suurele voole, ning mis sageli muudab ka ansambli staatust - kultus asendub laiema populaarsusega. Näiteks Animal Collective ning Devendra Banhart on kindlad näited sellesuunalisest triivist.

Amitron_7 kohta ei ole teada muud infot peale selle, et ta on pärit kusagilt Loode-Britanniast ning üllitanud kaks albumit. Kuigi olles kõikvõimsa maispeisi liige, on ta jätkuvalt suutnud oma anonüümsust hoida. Mikspärast? Küllap tahtes lihtsalt olla keegi, kes teeb MUUSIKAT. Mõlemad tema albumid - "Karma 08/01 EP" ning "Anton Phase Electro Clockwork Menagerie" - on üllitatud Portugalis resideeruva eksperimentaalmuusikaleibli Enough Records/enoughrecords`i all.

"Anton Phase Electro Clockwork Menagerie" konkretiseerib, süvendab ning ka laiendab seda rada, kus "Karma 08/01 EP" pooleli jäi. Jätkab sealt, kus ambient dub koos aeg-ajalt sisse tungivate vokaalsämplitega äärmiselt atmosfäärilisi kombinatsioone kujundanud oli. Tõsi, uuel albumil on glitch-rütmid asendunud jatsulike rütmisektsioonidega ning vokaalsämplite asemel figureerivad vaimukalt sürreaalsed tekstikatked. Tõepoolest, üldisemas suunitluses on Amitron_7 muutunud uuel albumil ultramodernseks progeks kätte. Kujutage ette seesugust soundtrack`i, millel kohtuvad Air`i "Premiers Symptomes"`i plinkivad neoontuled, Gong`ilik kosmiline fusion, kus aegruum näib kitsaks jäävat allakukkuvate gruuvide mahutamiseks. Suudate te meenutada, millal te viimati kuulsite midagi seesugust, kus downtempo on segatud atmosfäärilise dub`i allhoovustega ning asetatud jazzrock`ilikku konteksti? Weather Report meets Air meets Gong meets The Orb.

Kuula albumit siit

9.0