Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb.
Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk.
“Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi).
Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator.
Kuula albumit siit
9.3
