Attenuation Circuit
- Industrial music
- Electronic
- Noise rock
- Experimentalism
- Psycho-acoustic
- Avant-garde
- Ambient
- EAI
- Art music
- Improvised noise
Isiklikult tundub, et industriaalmuusika on märksa intiimsem tavapärasest popmuusikast - isegi kui seal lauldakse linnukestest ja mesilastest, sügavatest tunnetest ning ihast kellegi vastu; popmuusika võrrandisse kuulub vajadus meeldida võimalikult suurele inimhulgale, disainitud ühisoas leidmiseks, kuivõrd olemuslikult on tegu sotsiaalse fenomeniga; isegi kui selle juurde kõneldakse üks silm kinni-teine lahti, et tahetakse ausust ja autentsust edasi anda, ei ole see kindlasti kõige sügavam eesmärk. Industriaalmuusika puhul seevastu on tulemuseks toores ja filtreerimata psühholoogiline maastik, peegeldamaks kellegi siseilma; ilmselt nii Throbbing Gristle'il kui Cabaret Voltaire'il kogunes sadu tuhandeid fänne, ent ei oleks vale väita, et on arvestatav hulk industriaalprojekte, keda teatakse väga vähe või üldse mitte (st kellel on üliväike jälgijaskond või kelle muusika tuleb päevavalgele alles aastaid hiljem pärast tegutsemise lõppemist). Nende artistide intiimsus nii muusikas (kui sõnades) on ilmselgelt tumedamad ja ebamugavamad, ent ikkagi on see lähedasem kui jagada kõigiti kättesaadavat esteetiliselt väljendatavat rõõmu ja armastust. Siin ongi see vahe, et artist ei pea andma intervjuusid, et oma autentsust rõhutada -- see võib olla - kui meenutada Holger Czukay intervjuud Eesti Ekspressile 24 aastat tagasi - elu ja surma küsimus. Antud taiese 12 kompositsiooni on produtseeritud ajavahemikus 1987-1993, ning siin on kõik industriaalmuusikale iseloomulikud helitrikid, ühelt poolt tämbrite kasinus, ent teisalt ka nende volatiilsus, stiililine esinduslikkus mürarokist minimalistliku sündimuusika, elektroakustilise improvisatsiooni, paarile akordile rajatud droonmuusika, unustusse vajununa kalimba näppimise ("More Slow" üleneb esiotsa primitivismist imetabaseks ämbiendiks) ning sageli klassifitseerimatu gravitatsiooni manu. Viimane tähendab näiteks seda, et artist võib vajuda iselaadi hüpnoosi, lihtsalt nautides talle võib-olla suisa orgastilisi helisid luupimas (mis teistele ei pruugi üldse nii näida). Industriaalmuusika puhul - selleks, et veenduda, et artisti üleüldse võiks sellesse traditsiooni arvata - tuleb see tunnetuslikult ära tabada! Küsimus ei ole primaarselt mitte heli vormis, vaid suhtumises, kuidas seda esitletakse ning heli iseloomustatakse. Kuulasin täna ka John ja Alice Coltrane'i albumit "Cosmic Music" (1968), mida saa(nu)ks ka konveierlindil industriaalmuusika algse definitsiooni järgi toota, kui vaid kopsud suudetaks piisavalt puhtaks köhida, et seda ekstaatilist peapööritust ülal hoida! Isiklikult tajusin DWM'i muusikas seda isikupära, seda veidrat psühhilist ja intellektuaalset voogu, mida sellelt 74-minutiliselt taieselt viirgas. Polnud teps mitte igav sümfoonia! 8.5 (7.5-9.5)
