Aloo Klangbild (Astor Bell)

The first track (TreiToTrei) by the Leipzig-based artist and musical activist/disc jockey Aloo is built up on melodica-injected chords, dub-inflected shades and 4/4 beats, sounding like a electronic remix of Augustus Pablo`s oeuvre. And indeed, the Jamaican-influenced vibe will be presented in the coming tracks too. Though, on the other side, his further sonic outlook will be grown over into a more atmospheric and soothing shape, having apparent hints at ambient music on its own. For instance, at Ambient Vall can be detected for dystopian, digital-based experimental ambient. At Harmonium Pump can be heard beauteously progressing orchestrations, "occasional" sonic minutiae, all in all, suiting into downtempo moulds. The rest of 3 tracks have also drenched in masterful sensitivity. Something similar from the dub perspective is Duanel`s Noches de Repilo (2010, Camada) I am listening to now as well.

Listen to it here

9.1

[Artists] Triggern0metr1c

Bandcamp
Myspace

[Artists] Fatal Injection

BPM Front
Space-Time Continuum/Altered Existence
Lastfm

[Artists] Channeller

Channeller
Myspace
Lastfm

Phaseone Thanks But No Thanks (Lefse)

The St Louis-native Phaseone is a producer having in an excellent way remixed Animal Collective, Radiohead, Banjo Or Freakout, Fool`s Gold among others. Previously I smacked my mood up listening to his second issue White Collar Crime, basically created of the abovementioned artists` tracks/remixes. Thanks But No Thanks is his debut album (of 13 tracks) demonstrating his idiosyncratic approach to music compiled mainly of hip-hop cadences, scintillating soul/r`n`b vocal examples, trip-hop/downtempo-alike cinematic approach, digital funk-drenched shreds, delicious microscopic electro-touched synth buzzes, sometimes embellished with murky or stomping bass sounds, having even a bit of a lo-fi/DIY-esque odour at times. The second half of the album, however, is accomplished out in a more astral-like and futuristic way. Moreover, in the wake of his indie-propensity and regarding the musical situation at the beginning of the 21th century this album has much more stylistic potential than it is possible to catch with the first listenings, yet. For instance, sometimes it is getting close upon a level strongly reminiscent of the touch of chillwave music. Indeed, Phaseone`s music does have an experimental soul/funk/hip-hop backbone, the kind of de/reconstructing strongly the core of urban music at the moment. More concretely, his approach can be compared with the likes of Flying Lotus, The Gaslamp Killer, Outasight, Teebs, Yuk and others. An astonishing accomplishment, indeed.

Listen to it here

9.7

ArnAck To mars (Breathe Compilations)

Liegè`i produtsentide Arnaud Rosoux` ja David Schreder`i (Dio2xide, Kingfisherg) 6-looline debüütreliis on täis seesugust helisegmenti, mis viib mõtted paljudesse suundadesse rändama. (Et reisimuusika, või mis? Marsile?). 34 minutit hõlmaval EP-l võib kuulda sulneid kosmilisi analoogkajasid, õrnalt lo-fi`likke kesktempos rütmistikke, IDM-külgnevusi (kaks viimatinimetatut kombineeruvad tugevalt omavahel) ning manuaalselt klahvkadega laotud bassisaunde (igasgune robustsus ning haavatavus helikeeles muudab kontseptsiooni orgaanilisemaks). Ning ka kosmilise kõlaga minimalismi ja poptolmu ühitavat süntesaatorieksperimentalistikat, mis oli omane 70ndate krautrockalkeemikutele (Elektriktus, Konrad Schnitzler) või siis mõnele 90ndate ja nullindate krautrockesindajale (To Rococo Rot, Kreidler, Tarwater). Teisisõnu, "To Mars" kulgeb sci-fi ja lo-fi vahepeale jäävat niiti mööda. Võtame näiteks Sorry, Dog!-i, mille rohmakalt pinda puutuvad rütmikäigud ei ole ülejäänud helipilti vahetult integreeritud, andes seeläbi kuulajale võimaluse oma ettekujutused ümber mõtestada. (Igasugune muusika, mille "portfoolios" ei sisaldu etteennustamise elemente, on tegelikult ekstraordinaarne). Dünaamiliselt ja (üleüldse sugestiivses tähenduses) on eeskujulikem näide The Mome Raths in my Studio. Väga hea EP.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Lunatick

Liminal Recs
Lunatick

Min-Y-Llan/Bagpipe Whiskey The West Coast (Kift Flipper)

Wales`i muusikast rääkides tulevad ennekõike meelde kaks folgipõhjaga eksperimentaalset indie-ansamblit (Gorky`s Zygotic Mynci, Super Furry Animals), paar edetabeleid vallutanud rühmitust (Manic Street Preachers, Catatonia), paar uue aja ansamblit (Los Campesinos, Joy Formidable) ning üks karmima kõlaga punt (Feeder). Suurbritannia mõistes on kaguosa kahtlemata perifeeria - teistsuguse kultuurilisuse kants -, mis on siirdanud olulist ning (teise)tähenduslikku Briti popmaastikusse.

Verisulis plaadifirma Kift Flipper`i kolmas reliis on kahasse kirjutatud label`i kahe esimese üllitise autori - Min-Y-Llan`i ja Bagpipe Whiskey`i -, väidetavalt Pembrokeshire`i krahvkonna parimate technoratsanike poolt. Hip-hop-räppi ning "läänekallast" siit eest ei leia, kuid tulemuseks on 10-looline igati korralik ja mitmekülgne teos, mis avab programmeeritud kitarrimuusika/folktroonika, dünaamilise technopõrke, ämbiendi, downtempo ning moodsa klassika uksi. Nurgelised rütmid, kriipivad keel- ja pseudokeelpillid, nobedalt lippavad klaveriakordid, eepilised orkestratsioonid jpm moodustavad orgaanilise terviku (isegi sel juhul, kui need moodustavad teineteise suhtes ontliku järjestuse). Korraliku viimistluse, ideede eeskujuliku realiseerimise ning sentimentaalse lainetuse kombinatsioon on alati kõrgeid punkte väärinud.

Kuula albumit siit

8.8

Koalips Defeat (x-line)

Üleeile õhtul, pärast pikka päeva, panin peale Aleksandr Saikov`i aka Koalips`i reliisi "Quarks" ning elamus oli muljetavaldav. Indie`i ja post-rock`i taustaga moskoviit on viimasel aastal olnud väga viljakas (4 üllitist), loonud põhiliselt põrkava biidiga atmosfäärilisi maastikke, reliisides seesuguste traditsioonidega label`ite nagu Enough Records, Subwise, Altered Existence ning Loud and Clear all.

5 EP`d on leidnud järje esimese täispika albumi näol. Erinevalt eelmise üllitise ("Quark") põrklevatest ja vibreerivatest dub-biitidest (dub techno, dub trance, ambient dub) on 9-loolisel valitsemas ambient-saundskeibid ja downtempo-karkassid. Vahepeale mahuvad ka psy(trancelikud mulksuvad rütmid ja intensiivsed breakbeat-rütmistikud. Põnevamad hetked ilmnevad ambient-maastike sügavates ja tundeküllastes arendustes, seevastu downtempo-rütmistikega on nii nagu on, langedes üsna kulunud mustritesse. Õnneks esimene pool on palju dominantsemas positsioonis, ning selle arendamises on Saikov tõepoolest osav. Digitaalne helitolm tekitab tugevaid kujutluspilte külmadest ning lõppematutest maastikest, heliruum avardub füüsiliselt ning lisab uusi dimensioone. Happeline aktsent sildab ambient-muusikat new age`i nurkadega. Kuigi varasemaga võrreldes liigub andekas vene muusik stilistiliselt teises suunas, on tema emotiivne võime endises ulatuses säilinud.

Kuula albumit siit

8.7

Vate 1a10 (SOCSUB/Jamendo)

Mehhiklane Andrés Ortiz Massó alias Vate on veteranmuusik, kes alustas loomeprotsessiga juba 80ndate lõpuaastatel, kuigi aktiivne reliisimisprotsess on aset leidnud viimase 11-12 aasta jooksul, üllitades selle aja vältel umbes sama palju albumeid. (Külastage mehhiklase kodulehekülge või Jamendo`t). Käesolev ongi valikkogumik selle perioodi (parimast) loomingust plaadifirma ja underground-keskkonna SOCSUB`i tegelaste poolt arvatuna.

10-looline kogumikalbum sisaldab ohtralt viiteid kõiksugu elektroonilistele žanritele ja huviväljadele - siin on big beat`i, downtempo`t, drum and bass`i, electro`t, psytrance`ilikku kosmosemuusikat ja rütmipodinat, dub`ist determineeritud helikeelt (dub house, dub electro), obskuurset eksperimentalismi, hüpnootilist elektroonilist poppi ning fusiooni-stiiliristandeid. Massò`l on kogemus, know-how, ning tõepoolest, hoolimata mitmekesisest pildist moodustavad träkid kokkuvõttes orgaanilise terviku. Ning kui jutt käib elektroonikast, siis ei saa üle ega ümber Kraftwerk`ist. Legendaarsele Düsseldorf`i nelikule makstakse vahetut tribuuti kahes loos - Aeronaùtica I ja Proceso De Ensamblado De La Mujer Azul (mainitud kõlavad kraftwerkilikumalt kui pioneerbänd ise).

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Chill Carrier

Chill Carrier
Jamendo
Myspace
Lastfm

[Artistid] Open Work Stocking

Enough Records
Fluttery Records
Myspace
Lastfm

Kämmerer Rhodes to Wisdom (Jamendo)

Rootsi muusik Kämmerer on jõudnud oma teise albumini (kuigi varasemast ajast on ta seotud ka projektidega Cliffhanger, GroovydracuLinda ning Alphadog). Tema 3 kuud tagasi ilmunud "Sir Agent Chill", senini Jamendo´s suurt populaarsust nautiv debüütalbum, paitas kõrva happeliste ja atmosfääriliste süntesaatorihelidega - millest immitses nii downbeat-ideoloogiat kui 70ndate lõpu-80ndate elektroonilist jazz funk- ja quiet storm-esteetikat -, mida üldises plaanis võib kirjeldada lounge-muusikana. Nimetatud suundumused-ideoloogilised jooned on kooskõlas tõigaga, et göteborglane peab oma suurimateks eeskujudeks Nightmare On Wax`i, dZihan & Kamien`i ja Nuspirit Helsinki`t.

40-minutilist ning 10-loolist järge kuulates jääb tõdeda, et old school`i konservatiivsus ja musta muusika jooned tulevad üha eksaktsemalt nähtavale. On toimunud suunamuutus ning seda peegeldab ka instrumentaalset laadi vahetus - happeküllased süntesaatorid on asendatud elektriklaveri Rhodes sametiste akordidega. Funk`ilikud rütmipulsid, r`n`b-konsistents ning soul-unelus on "Rhodes To Wisdom"-i arhailist päritolu märksõnad, millega põimuvad klubirütmid. Kahtlemata positiivsed märksõnad, kuivõrd tsenter on selgemalt välja joonistunud. Kokkuvõtvalt võib nentida, et kellele sümpatiseerib meeleolukas nu jazz/acid jazz (läbipõimununa smooth jazz`ilike ja downtempo elementidega), sellele see mõeldud on.
------------------------------------------------------
Rhodes to Wisdom is the sophomore album of Kämmerer, a musician from Gothenburg, Sweden. In fact, he is earlier used to get involved in other acts as well (Cliffhanger; GroovydracuLinda; Alphadog). Sir Agent Chill, his debut release, which was issued 3 months ago under Jamendo, was played on exhilarating atmospheric and caustic synth lines, having an assuasive effect, being describable as "chillout" or "lounge".

The recent album within 40 minutes and 10 tracks have entrenched into the Black music tradition showing up the undercurrents of funk, rhythm and blues, and soul as much as it is possible to talk of introducing of new directions. By a technical side, shimmering acid synth sequences are sit in for the velvet-alike sounds of the Rhodes (electric piano). However, Rhodes to Wisdom is a modern record, chatting up with club rhythms, eventually reminiscent of nu jazz/acid jazz, and downtempo tunes.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Raskolnikov`s Dream

Raskolnikov`s Dream
Musikality net
Myspace
Lastfm

Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)

Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

W Physalis EP (Elpa)

Anonüümsus on eetiline hoiak - sattusin hiljuti sellele sententsile peale ühes ajakirjas. Tõepoolest, eriti tänapäeval, reality show`de ajastul, mil paljastatakse oma keha, hinge ning minevikku - kes 10-minutilise kuulsuse, kes käeulatuses näiva suure papihunniku tõttu.

Otsisin artisti W kohta lähemaid-personaalseid andmeid - ei olnud selle kohta sõnakestki ei muusiku(te) ega temaga (nendega) seotud label`i kodukal. Mõtlesin artistiga kontakteeruda, kuid siis tabasin end viimasel hetkel mõttelt, et milleks (mulle) seda tarvis on? Tundmatuks jäämine on tema (nende) valik, muusika on see, mis kõneleb iseendast. Kas mõni muusik, kelle identiteet on paljastatud, muutub seeläbi paremaks? Pseudoprobleem tegelikult.

Läti label`i Elpa üllitatud 4-looline EP ütleb rohkem kui mõni sarnane, kuigi 2-3 korda pikem reliis. Käesolev pakub näiteid ambient`ist, downtempo`st, IDM`st, isegi kosmische musik`i ja new age`i varjundeid võib siin kohata. Kuigi siin on ka digitaalset heliloomet - nt lõpulugu épiphyte, mis kõlab kui negatiivse efekti kaudu perfektsust püüdlev glitch-vare -, on rõhk peaasjalikult süntesaatorite naturaalsel tonaalsusel, kuigi need vormid, milles varjundid ilmnevad, ei pruugi turvalised olla - kuigi see turvalisuse probleem muusika ja kuulaja vahel näib ka tänapäeval üha anakronistlikumaks muutuvat. Süntesaatorite kesksuse kaudu meenuvad seesugused elektroonikud nagu Lackluster, Myrakaru, Younnat, Electricwest. Elektroonilised klahvpillid pulseerivad, helisevad, loovad koguni popilikku/rokilikku lasu (nimilugu) ning kiledamat helikudet. Vormiliselt intrigeeriv, emotiivselt äratav, milles 70ndate elektroonilise muusika ideoloogia kooskõlastub 90ndatest alguse saanud intellektuaaltehnoga.

Kuula albumit siit

9.0

[Vana ning oluline] Zebrabook Satelle (Neferiu)

Calgary avangardhip-hop`i plaadifirma Neferiu üks pärle on Jon Bushaway aka Zebrabook`i album "Satelle" (2009). Ütlen kohe hoiatuseks, et hip-hop`pi siit albumilt ei leia. 70-minutiline üllitis on instrumentaalne (v.a üks erand) ning viidetega paljudesse suundadesse. See on kui raamat, mille algus ei vihja järgnevale - mille keskosa ja lõpp elavad omaette elu. Reliisi alustab imetabane ja kruttiv keelpillide orkestreering Falling Leaves - saavutatakse eepiline tasand, milleni jõuavad üksnes vähesed muusikud. On vist ülearune lisada, et ainuüksi selle loo pärast on mõtet "Satelle"-ile tähelepanu pöörata. Severance Is No Excuse vahendub tikleva-tuksleva elektroonika, kasinate conga-trummide ning dub-hoovuste kaudu, mis kasvab ning millest areneb mitu heliliini. Picture From the Island sumpab eeterlikes sfäärides, milles on heledust ja vaikselt tumenduvat valgust, meenutades kultusliku kaasmaalase-vahtralehemaalase Mort Garson`i taieseid nelja dekaadi tagusest ajast. Müstilist new age`i rida jätkab ka järgmine - Barry White. Mis siinkirjutajat jahmuma paneb, on hõrk tasakaal tumeda ja heleda (heli)pooluse vahel. Digitaalsed ambient-kihid kõlisevad metalselt big beat-rütmide kohal (Book of Dreams), kellamängus ilmnevad klaaspärlimängu elemendid (The Drought That Drove Satan Mad). Losta on unenäoliselt sügav ristand new age`ist ja ambient`ist. Redundancy Feat. Sean Boyle on taaskord unenäoline ambient-segu - seekord koos psühhedeelia ja post-rock-vundamendiga, olles aluseks ühele storytelling`ule. Meistriteose lõpetab nimilugu, millest õhkub kosmilist tumeollust ning tähtede plinkivat valgust.

Kuula albumit siit

Naono Sleepy Pebbles (Archaic Horizon)

Tegin pühapäeval väljas haljastustöid ning kuulasin kõrvaklappidest juurde muusikat. Peamiselt uusi proge- ja krautrock`i asju (Cidulator; Hox Vox) ning kreeklase Naono kolmandat albumit "Sleepy Pebbles". Külm ilm oli - tuul lõõtsus, vihma ja rahet sadas, vahetevahel paistis ka päike. Naono kuulamine oli küllaldaselt assotsiatiivne - võimalik, et põhjus peitus helipildi hapruses, mistõttu sellesse tungisid konkreethelid. Tuule paukumine ja rongi motoorika taamal, näituseks. Igatahes, tulemus oli orgaaniline ja sünergiline, mis tekitas mõtteid ambient- ja elektroonilise muusika funktsioonist ja suunitluse muutumisest aegade jooksul.

"Sleepy Pebbles" esindab ühelt poolt vanemat traditsiooni, milles püüti kunstlikult, st eesmärgipäraselt tekitatud helide kaudu representeerida ning hõlmata võimalikku reaalsust - lennuvälju, roboteid, linnapilti; teisalt kasutab ateenlane tänapäevaseid võtteid, rakendades pärishelisid - konkreetse aja ja ruumiga seotud helisid oma loomingus. Tõsi, tänapäevase ambient-muusika eesmärk konkreethelide kasutamise kaudu on ähmastunud. Usk arengutesse on hääbunud, optimism on asendunud pessimismiga. Isegi kui artist seda loomehetkel selgelt ei teadvusta, tunnetab ta seda ometi oma kuklakarvadega. Intuitiivselt tundub arusaadav, et pärishelide rakendamise kaudu ei saa reaalsust representeerida. Tõepoolest, kuidas saakski mingi lõik minevikust pretendeerida uueks olevikuks ja juba järgmine hetk uueks minevikuks? Laiemas tähenduses puudub sellel narratiiv ja kontseptsioon - helid algavad lihtsalt kusagilt ja suubuvad-sumbuvad lihtsalt kuhugi. Teatud kandvad hetked on need, mis kunstilisi püüdlusi mõtestavad. Teisisõnu, monumentumite esilemanamine näikse seesuguse saundi mõte olevat.

Tänapäevaseks teeb "Sleepy Pebbles"`i ka ajastuvaimust kantud totaalsus - esindatud-segatud on ambient, chillout, downtempo, field recording, eksperimentaalelektroonika, modernne klassika, minimalism, isegi new age. Kreeka muusik oskab piiri pidada - peatub 33 minuti peal - hetkel, pärast mida võinuks tema muusika tüütuks muutuda. Ka plaadiümbris väärib silma, ja silm väärib puhkust. Sarnastest artistidest soovitan juurde kuulata Humberto Luis Schenone`t ja David Schombert`i. Ah jaa, väljas kuulamine oli märksa muljetavam kui toas arvutiekraani jõllitades.

Kuula albumit siit

8.3

Herbstlaub Sonnewende (Herbstlaub)

Ilmselt ei ole saladus, et lisaks klassikalise muusika ringkondadele - iseenesestmõistetavalt - on Arvo Pärt oluline autoriteet ning inspireeriv figuur ka (mitteakadeemiliste) elektroonikute seas.

Üheks selliseks jüngriks on Jens Vydt, Gent`is (Belgia) resideeruv filosoofiatudeng, kes bassistina kuulub post-rock-kollektiivi Heliopause rivistusse. Kuid tõepoolest, oma suurimate mõjutajatena nimetab ta Ludwig Wittgenstein`i, kes "vaikusel lasi olla vaikus/looduda vaikusena iseendas" ning Arvo Pärt, kes "aktiveeris/äratas vaikuse".

5-looline debüütalbum "Sonnewende" ("talvine/suvine pööripäev"; "päikeseseisak") koosneb valdavalt pikkadest kompositsioonidest, mille kontseptuaalkese põhineb ennastpeegeldavatel narratiividel - kitsamalt heliskeemil -, mida taasesitatakse loost loosse - vaadeldakse ühte ja sama muusikalist fragmenti erinevatest rakurssidest. Teisisõnu, hermeneutiline ring dilthey`likus tähenduses - mäletamise-mälupiltide lõputu kadu ning nauding mäletamise-mälupiltide kontiinumist.

Helides väljendub konkreetne "verstehen" lummavate ning eepiliste ambient-struktuuridena - impressiivsed trillerdused paisumiste-kokkutõmbumiste läbi, vaikelu peegelpildid, aeglaselt kivistuvad ajahetked. Staatiline keskkonnamuusika. Helikihtidesse on lisatud ka arusaamatut (venekeelset?) jutuvada - mis samas võimendab illusoorset horisonti - ning tukslevad-tilkuvad rütmid lisavad sõnulseletamatut kirkust värvigammasse. Loojuva päikese muusika. Päikesemuusika. Läbi Herbstlaub`i - sügisese lehestiku. Väga kaunis. Ning ütlematagi tore, et eesti mehe muusikast inspireeritud.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] The Atlas Room

The Atlas Room
Myspace
Lastfm