Tyler Walker Spacefaring Male (Bandcamp)

New York`i situatsionist (rühmitus Improv Everywhere) ja muusik Tyler Walker koos ohtra abiliskonnaga on koonud 12-loolise crossover-albumi. Latiinorütmid ja -meeleolud lähemast ja kaugemast ajast kohtuvad jazz`i, kinemaatiliste teemakatkete, fusion-kokteili, space age pop-hinguse, autotuunitud vokaalide ja spoken word-uuristuste, psühhedeelia/acid pop-faksiimiga - teisisõnu, samuti muusika ning stiilide virvarriga lähemast ja kaugemast minevikust. Kokkuvõtvalt jääb domineerima mõnus lounge`ilik miljöö. Siinkirjutajale meenutab käesolev üllitis ennekõike kalifornialase Eugene Harrington`i albumit "The Life Of Eugene Harrington" (2010, Noecho Records), kus ristati sarnaselt akustilist, happelist ja improvisatsioonilist elementi. Muidugi, varjundeid on märksa rohkem ning seoseid tekib sittakanti. Näiteks tolmused Hammond-oreli käigud loos Crashed teevad põike "mitteloogilises" suunas, suundudes dance rock`i suurkuju The Charlatans`i mängumaile. (Piirame reaalsust, jagame ning määratleme konkreetseid maailmu selleks, et saaksime konstrueerida "normaalsust" ja "mittenormaalsust"). Ah jaa, muuseas, "Spacefaring Male"-i on kirjeldatud kui "sürreaalset kosmosesaundträkki moodsale inimesele". Lepime siis sellega. Proosit!

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Chill Carrier

Chill Carrier
Jamendo
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Bram Nelson Tokyo Dawn Classics (Tokyo Dawn)

Soome muusiku Jaakko Autio aka Bram Nelson`i "Tokyo Dawn Classics" pärineb aastast 2001 ning peegeldab ilmekalt nullindate alguse ajastuvaimu ning suundumusi - teisisõnu, jazz-muusika ja klubirütmide ristamise kõrgaega. Acid jazz oli huviorbiiti tõusnud umbes 10 aastat tagasi ja 4 Hero mõjukast teosest "Two Pages" oli möödunud 3 aastat, ning 7 loos on kuulda neid mõjujooni. What He Plays segab elektroonilisi biite ja balkani rütme, When We Sleep ja City Harmony liiguvad ühelt poolt samas rütmis, teisalt kandes selgemat lounge-varjundit, platseerudes kuhugi Bugge Wesseltoft`i ja St Germain`i kõrvale; Le Mort Du Petit Prince peegeldab kõige enam vana kooli acid jazz`i. Kuid Bram Nelson ei ole kindlasti elektroonilise jazz`i ortodoks - Collision Of Asteroids (Part 1) mängitakse free jazz- ja improvisatsiooniliste mustritega - akustilistega, muideks. Pärast kummarduse tegemist legendile (Finger Of Coltrane) algab reliisi kõige eripärasem träkk - prantsuskeelne Le Temp De Lete, mille kammerlik unistuslikkus on tõeliselt rammestav ja kaunis. Tõepoolest, "Tokyo Dawn Classics" on algusest lõpuni kompromisse välistav, muutudes seeläbi tõeliseks klassikaks.

Kuula albumit siit

Cheese People Well Well Well (Cheese People)

Eelmisel aastal Samaara dadarokkaritega grupist Burrito lävides pärisin nende kodulinna teiste silmapaistvate muusikaaktide järele. Ning esimeses järjekorras soovitasid nad külastada Cheese People`i Myspace`i lehekülge, kes tolleks hetkeks ei olnud veel jõudnud täispikaga maha saada.

Lühikeste poplugudega täidetud omanimeline debüütalbum võnkles funk-rock`i, nu rave`i, techno rock`i, disko ja hip-hop`i rütmis. Elemente leidus mujaltki - jungle, indie, noise rock, psühhedeelia, maailmamuusika jalajäljed. Olja Tšubarova ekspressiivsed vokaalpartiid suutsid toekale rütmistikule ja helipildile väärikat pidepunkti pakkuda - ja vastupidi. Ütlen ausalt, et The Raptures, !!!, The Klaxons jt NRM`i esindajad said nende käest pika puuga ära. Väidan seda, kuivõrd album oli eriilmelisi pärle täis (I Hate This Sound; Down & Down; Stroitel; Catch U jt). Mis omakorda oli võimalikuks saanud seetõttu, et Samaara nelik on impulsiivne, ebakonventsionaalne, kompromissitu, rohmakas ja sugestiivne - neil puudub ettekujutus n-ö keskmisest tantsuroki saundist. Või kui ongi, siis üksnes selleks, et sellest suure kaarega eemale hoiduda. Mark E Smith vaevalt näitaks neile näpuga.

"Well Well Well"-i on bändiliikmed nimetanud akustiliseks reliisiks. Vähemasti akustilisemaks küll - disko- ja elektrogruuvid on asendunud väga prognoosimatu ja üllatavaga. Angry Stupid Faces on kas kummituslik kabareelik kammerjämm või siis kabaree versioon free jazz`ist. Farewell Tree Song annab märku kvarteti Jaapani suunalistest püüdlustest, Kagu-Aasia lounge pop`i ja bossa nova täketest. Monday toob tantsurütmid tagasi, kuid sellele vaatamata ei ole see enam endine Cheese People. Ka järgmised lood näitavad kõrgpilotaaži - mis kõrgpilotaaži?! - ideaalse art pop-elemente ja standardeid sajab järjepanu. Lisanduvad Vahemereäärse filmimuusika kergus ja bigband-seaded, flamenco-puuted. Western on perfektne popstandardite nihestaja. Hüpnootiline sametine funk-rütm on vaheldumas raskete rokiriffide ja enniomorriconelike harmooniahaakidega. Suurepärane album Samaara popgeeniustelt, muusikutelt Jumala armust.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Orquestra Popular de Paio Pires

Orquestra Popular de Paio Pires
Clinical Archives
Myspace

Nameless Dancers Morning Touches (Bump Foot)

Nameless Dancers`i taga on Jevgeni Haritonov, Moskva underground-sügavuste üks võtmefiguure, kirjanik, kultuuriaajakirjanik, ürituste kuraator, kes on osaline ansamblites-projektides Microbit Project, EugeneKha, Yoko Absorbing ning teinud ka muusikat oma pärisnime all. Kui kellegi kohta võiks muusikalises plaanis kasutada iseloomustust "mitmekülgsus", siis on see tema - muusik Jumala armust. Avangardrokk ja eksperimentaalne elektroonika (glitchtroonika, lobit/drone), ambient, noise, downtempo, chillout, sound-art, sound collage.

Nameless Dancers`i esimene album "Cloudy Coffee" (2009, 45RPM-Records) oli sulnis (disco) house- ja drum and bass-rütmidega lounge-muusika, postmodernistlik easy listening. Haritonov ei oleks tema ise, kui ta ei üritaks põhituuma tsentrist väljapoole nihutada.

"Morning Touches" suudab eelnevast eristuda konkreetsete aktsentide poolest. Venelane ei ole teinud saladust sellest, et käesolev projekt on "olevikuväline" - muusika on inspireeritud 80ndate lõpu Nõukogude värvikirevast ning uhkeldavast graafilisest disainist. Kui muusikat teha, siis kas nostalgiapilguga minevikku või siis aimamisi tulevikku, vältimaks oleviku närvilisust. Käesoleval albumil on glamuurne transformatsioon helisse realiseeritud. Disco house-biidid on asendunud kinemaatilistema rütmidega, ajatut sentimenti on enam. Sound collage`i skeemid on selgelt välja joonistunud. Siin on Nõukogude-aegset psühhedeelset oreligruuvi, atmosfäärilist futupoppi, italo disco`t, bigbändide vahemereäärseid helesiniseid heiastusi ning latiinorütme. Kohati muutub helikeel üdini kergeks, ülenedes oma naiivsuses. Täna oli õhus tunda kevadist hingust ning "Morning Touches" sobitus sellega paganama hästi. Tõepoolest, kevade rütmika - pidev muutumine ootamatutes suundades.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] GALLARA

Albumid:
GALLARA-03 (Jamendo, 2008)












Psycotic Strumentàl (Jamendo, 2009)












Videod:


GALLARA Myspace