[Old but important] Eukariota Animalia (Fariscal)

Someone Nicolàs B, In Buenos Aires living 26 years old musician, who is recording at home with a guitar, bass, some keyboards, 4-track tape recorder, and a precarious recording technique, making really genuine stuff on his own. Indeed, the way how subtle and lush guitar sounds do shimmer around invisible axis or are arranged to throw hooks here and there, which are sometimes introduced or followed by brown noise-covered short segments or spoken word samples, are made up by the position of a genius. Regarding his guitar works and some experimentation with noise, considering also crossovered lines, he does show up his closeness to Jim O`Rourke; or the monotonic synth lines find out the way up to early Stereolab`s aesthetics. Animalia was his debut release (2007) followed by Un Dia Luminoso (2010). The maximal result with minimal instrumentation.

Listen to it here

Epic Flail Mrbitterness and guilty pleasures (Bandcamp)

Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] The Novel Ideas

The Novel Ideas
Dedicated Records
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jordan Reyne

Jordan Reyne
Myspace
Lastfm

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)

Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1

The Juliets The Juliets (Bandcamp/Self-released)

Ypsilanti`st (Michigan`i osariik, USA) pärit, kuid hetkel Detroidis resideeruva ansambli 12-looline esikalbum on kindlasti üks selle aasta silmapaistvamaid. Jeremy Freer (piaano, kitarr, basskitarr, kellamäng, perkussioon, vokaal), Kaylan Mitchell (tšello, kellamäng, vokaal) ning Sarah Myers (viiul, vokaal), Ashton Hopkins (basskitarr, vokaal), Jax Phillips (trummid, vokaal) lähenevad popile klassistsistliku tahu kaudu, mässides kuulaja imelisse ja kummastavasse universumisse. Teatraalne, nautisklevalt jantiv, sametine - on esimesed pähe turgatavad iseloomustused, kirjeldamaks nende kontseptsiooni. Kuigi jänkide muusikat võib vaadelda kui The Arcade Fire`i, Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i, Beirut`i, Grizzly Bear`i, Bark Cat Bark`i ja Scott Walker`i sugulast, asub nende muusika ühest, teisest ja kolmandast ühtvõrra kaugel. Ühelt poolt kammer- ja barkokkpopilikud karakteristikud tulevad esile sulnitest tšello- ja viiulipoognate tõmmetest-puudutustest, teisalt vokaalis on piisavalt pingestatust, hüsteeriat, ekstaasi, et helide saatel mitte uinuda. Tõsi, ka uinumist ei keelata, ainult et riukalik helikeel ei jäta selleks kuigi võimalust. On kohti, kus võib isegi tekkida mulje nagu sattunuks muusikud lastetuppa ning asunuks seal musitseerima. Muljeid konkreetsetest träkkidest - The Sequel meenutab Army Of Lovers`i (sic!) absurdset judeo(gei)glämmi, Sweetheart on Bittersweet Symphony AD 2010 - ainult selle vahega, et viiulite juhtmotiivi toetatakse tõmmiste tšellokihtidega. This Just In on ühelt poolt hoogne ja upbeat, teisalt on seda läbimas õrn tremolo, tekitamaks tunnet kaduvast (ja kadunud) ajast ning epohhidest. Sunday Song on siinkirjutaja jaoks teine keskne taies, kuhu on segmenteeritud arty klaverikiht, püstloodis tõusev ja näkku lajatav rokkrefrään-püänt ning ennekõike harmoonilise külje pealt ekspressiivselt lahendatud mees- ja naisvokaali läbikasvamine. Like A Parade kanaliseeritakse sümfopompplahvatuseks, Streets of Gold varjub sametiste kardinate taha, nautiskledes purpurtoone ja murduvat valgust. Ühesõnaga, The Juliets`il on kõvasti potentsiaali ning teisalt USA meedia ja Billboard on avatumad kui kunagi varem kunstilise ambitsiooniga muusikale - eelmisel aastal tõusid masside teadvusse Grizzly Bear, Animal Collective ja The Dirty Projectors, vahetult enne seda MGMT. Kõrged edetabelikohad, prime time esinemised, ülesastumised kuulsuste ja sümfooniaorkestritega tõestasid, et uus muusikaline situatsioon on siin ja praegu. Miks mitte ei võiks ka The Juliets järgmise lainega tippu tõusta?

Kuula albumit siit

9.8

Cheese People Well Well Well (Cheese People)

Eelmisel aastal Samaara dadarokkaritega grupist Burrito lävides pärisin nende kodulinna teiste silmapaistvate muusikaaktide järele. Ning esimeses järjekorras soovitasid nad külastada Cheese People`i Myspace`i lehekülge, kes tolleks hetkeks ei olnud veel jõudnud täispikaga maha saada.

Lühikeste poplugudega täidetud omanimeline debüütalbum võnkles funk-rock`i, nu rave`i, techno rock`i, disko ja hip-hop`i rütmis. Elemente leidus mujaltki - jungle, indie, noise rock, psühhedeelia, maailmamuusika jalajäljed. Olja Tšubarova ekspressiivsed vokaalpartiid suutsid toekale rütmistikule ja helipildile väärikat pidepunkti pakkuda - ja vastupidi. Ütlen ausalt, et The Raptures, !!!, The Klaxons jt NRM`i esindajad said nende käest pika puuga ära. Väidan seda, kuivõrd album oli eriilmelisi pärle täis (I Hate This Sound; Down & Down; Stroitel; Catch U jt). Mis omakorda oli võimalikuks saanud seetõttu, et Samaara nelik on impulsiivne, ebakonventsionaalne, kompromissitu, rohmakas ja sugestiivne - neil puudub ettekujutus n-ö keskmisest tantsuroki saundist. Või kui ongi, siis üksnes selleks, et sellest suure kaarega eemale hoiduda. Mark E Smith vaevalt näitaks neile näpuga.

"Well Well Well"-i on bändiliikmed nimetanud akustiliseks reliisiks. Vähemasti akustilisemaks küll - disko- ja elektrogruuvid on asendunud väga prognoosimatu ja üllatavaga. Angry Stupid Faces on kas kummituslik kabareelik kammerjämm või siis kabaree versioon free jazz`ist. Farewell Tree Song annab märku kvarteti Jaapani suunalistest püüdlustest, Kagu-Aasia lounge pop`i ja bossa nova täketest. Monday toob tantsurütmid tagasi, kuid sellele vaatamata ei ole see enam endine Cheese People. Ka järgmised lood näitavad kõrgpilotaaži - mis kõrgpilotaaži?! - ideaalse art pop-elemente ja standardeid sajab järjepanu. Lisanduvad Vahemereäärse filmimuusika kergus ja bigband-seaded, flamenco-puuted. Western on perfektne popstandardite nihestaja. Hüpnootiline sametine funk-rütm on vaheldumas raskete rokiriffide ja enniomorriconelike harmooniahaakidega. Suurepärane album Samaara popgeeniustelt, muusikutelt Jumala armust.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Inlets

Inlets
Luv Sound
twosyllable records
Myspace
Lastfm

[Artistid] Cantaloup

Cantaloup
Myspace
Lastfm

[Artistid] Julian Winter

Julian Winter
Myspace
Lastfm

[Artistid] joiejoiejoie

joiejoiejoie
Myspace
Lastfm