Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).
Kuula albumit siit
9.2
