cerBlc :NoMean Yes (Bubblectro)

The German musician Christian Vogel suggested in the Wire magazine approximately 6 years ago that by his option he would close all the recent electronic musicians into a locked room with some recorders and tapes. Tommy Smurthwaite aka cerBlc has apparently no problems with the presumptions of perceiving of early electronic music and its complicated technic approach and historic specificity. Moreover, he has played in different rock groups, including being punk (indeed, genuine punks have always loved dance music).

Here are represented only two tracks (Hongu; Yusus) being inspired by 90`s electronic music, yet, having no strong appeal toward dance floor and more generally by the past of music. Hongu is a psychedelic, sample(delic)-based shuffle incorporating the elements of hip-hop scratches and cool jazz elements. Yusus is an example of brain-focused motorik alchemy, reminding of Autechre`s early workouts first of all. In a more concrete way, strongly stomping rhythms are blended with atmospheric IDM-esque under/uppercurrents, showcasing the close liaison between earth and heaven.

Listen to it here

8.7

Minisystem Live Above Ground (Basic_sounds)

This set of 4 notches reveals the sublime disposition of shuffling beats and warm fronts of melodic progressions around it, more exactly, setting the tone on the bubbling and tinny synth cadences/electro-inflected synth pop, IDM-esque wraiths, propulsive pop techno paces sometimes reminding of the workouts of Solvent. Similarly to Jason Amm, Jeff Lee aka Minisystem hails from Toronto, using an array of vintage keyboards and drum machines. Indeed, one of the biggest virtues of Live Above Ground is its lush analogue sound, which is used not to be common among the electronic music producers nowadays. Indeed, though I hint at Solvent above, Jeff Lee samples once Mira Calix (Goldenrod) and his sound can be placed between new and old, reminiscent of 70`s electro pop/synth music and its effects of outgrowing and departure from the full-electronic krautrock movement as well. Altogether, love it in the way as it loves you.

Listen to it here

9.1

Alexander Martovsky Libidolove, Mortidowar (Foundamental Network)

A young, 23 year-old musician from Minsk, Belarus, Alexander Martovsky has been active throughout the ending year, having issued no more or less albums than 3. The album Libidolove, Mortidowar, after his previous workouts M42, and Keep Quiet, Everybody Is Sleeping, reflects upon his skillfully aesthetical and professional aspirations, and it might be, still searchings for certain realms to get landed somewhere for having a possibility to be settle down into a mould for his personal future. Actually the last intention may not make much difference at all, as a final result being ideally reached off in principle and represented as one of the best notches in 2010. In a more concrete way, there are 14 tracks building up a exhilarating whole between lush shoegaze-filled soundscape, mesmerizing poptronica and post-rock-ish blowups, minor symphonic arrangements a la Ennio Morricone, and rigid/austere electronic music experiments, subtle IDM-cadenced opalescence and malignant drum and bass-based motorik whips, and for much more, and for much more. All in all, it reminds of 2010`s superb works of Monokle & Galun (In Frame), and Foxes in Fiction (Swung from The Branches). No doubt, listening to the tracks like You, and Heaven, what should it be described for? Would this album predict Martovsky`s position as a further experimental rock star or, on the other hand, shows up the overally screwed-up substance of pop business?

Listen to it here

10.0

[Artists] Alexander Martovsky

Foundamental Network
Sgustok Net
Lastfm

Weldroid Attitude Indicator (Kahvi)

I suppose, there is no question about Tamas Zsiros aka Weldroid`s ability to proof himself as an artistically established musician among the IDM-niks in worldwide. No doubt, his previous releases Stranglehold (2008, Kahvi), and Splines (2010, Soft Phase) has showcased his strength to reach off mesmerizing rhythmic patterns, playing out in abstract cadences at the one time, or keen likely to harmony-based occurences at the second time, or infused versions of the two abovementioned ones at the third time. Yet, it is not a kind of near-softcore IDM appearance, having its flow on a blend of motorik gears and electro-esque blurbing of the robot-alikeness in the style of Autechre or Dopplereffekt, respectively. In a word, based upon a sheer cutting edge conception.

However, the Hungarian`s third release (15 tracks within approximately 80 minutes) under the legendary Kahvi Collective seems to be more outstripping vis à vis with the two previous issues. Aside every kind of obligatory nucleus-based angular metallic techno beat variations around here you can detect for krautrock-alike Moog-based blurbs in the vein of Tangerine Dream or its members` solo projects (Silicon Man Extraterrestrial), deliciously malicious sonic effects, in-deep-psychedelia-poking-around synth brooding or elemental cosmic layers to overlap and spice up the whole record. One of the best electronic albums of 2010 to date.

Listen to it here

9.6

Plantae Pinguin (Qulture Production)

Plantae comes from Izhevsk, the Udmurtian Republic, the Russian Federation, having previously released the albums Feld, and Distance under the likes of Datenbits, and 8081, respectively. Pinguin does offer 7 tracks within 35 minutes. On the site of Qulture Production, on the record site, the album is being described as "minimal toy techno", "acoustic", and "IDM". No, doubt, any kind of experiments with toytronica, with its mellow sense of fluctuant harmonic crests has been quite popular in those days, giving some different touches and angles of views to our weary listening experiences to be changed, at least a little. In addition to it, however, it can be mentioned to have a cute cartoon-esque coverprint and all the track names are titled in German (Wanderung; Entspannung, Schwimmen; Niedergang etc). However, regarding penguins (or pinguins as a kind therefore showing up its deviation in reference to the IDM-based conceptions), such an infantile soundscape, and folktronic-infused album, it is impossible not to see a connection between Plantae`s recent issue and the minimal approach of Penguin Cafe Orchestra (Pinguin is used to express itself especially on this mode in the beginning of the album). No doubt, all of those samples of unconventional instruments imbued with synthetic cadences do construct an organic whole here. A solid work indeed.

Listen to it here

9.0

ArnAck To mars (Breathe Compilations)

Liegè`i produtsentide Arnaud Rosoux` ja David Schreder`i (Dio2xide, Kingfisherg) 6-looline debüütreliis on täis seesugust helisegmenti, mis viib mõtted paljudesse suundadesse rändama. (Et reisimuusika, või mis? Marsile?). 34 minutit hõlmaval EP-l võib kuulda sulneid kosmilisi analoogkajasid, õrnalt lo-fi`likke kesktempos rütmistikke, IDM-külgnevusi (kaks viimatinimetatut kombineeruvad tugevalt omavahel) ning manuaalselt klahvkadega laotud bassisaunde (igasgune robustsus ning haavatavus helikeeles muudab kontseptsiooni orgaanilisemaks). Ning ka kosmilise kõlaga minimalismi ja poptolmu ühitavat süntesaatorieksperimentalistikat, mis oli omane 70ndate krautrockalkeemikutele (Elektriktus, Konrad Schnitzler) või siis mõnele 90ndate ja nullindate krautrockesindajale (To Rococo Rot, Kreidler, Tarwater). Teisisõnu, "To Mars" kulgeb sci-fi ja lo-fi vahepeale jäävat niiti mööda. Võtame näiteks Sorry, Dog!-i, mille rohmakalt pinda puutuvad rütmikäigud ei ole ülejäänud helipilti vahetult integreeritud, andes seeläbi kuulajale võimaluse oma ettekujutused ümber mõtestada. (Igasugune muusika, mille "portfoolios" ei sisaldu etteennustamise elemente, on tegelikult ekstraordinaarne). Dünaamiliselt ja (üleüldse sugestiivses tähenduses) on eeskujulikem näide The Mome Raths in my Studio. Väga hea EP.

Kuula albumit siit

9.3

[Vana ning oluline] Fasp Fasp (Nishi)

Ehk mäletate, et umbes kuu aega tagasi arvustasin artisti nimega Hitori Tori (album "Kinematics", (Panospria)), mille taga on kanadalane Julian La Brooy (aka Julian Lavern), kes oli tuntud varasematest projektidest Finch and Fasp. Viimatinimetatu moodustas ta koos Joel Crawford`iga ning vancouverlased reliisisid ainult ühe, samanimelise albumi legendaarse Nishi Records`i alt 2002. aastal.

Ka reliis on nüüd legendaarne. Vähemalt peaks seda olema. Abstraktsed luupivad rütmimustrid, intelligentse techno kontseptsioon, milles on nii kosmilisust-ulmelisust, industriaalset vinet kui kaugustest kajavat halvaendelist kaja; sinna vahele mahuvad ja pealt katavad huvitavad sündiefektid, mis sageli haakuvad pehmemate momentidega, hakates tasahilju IDM-dimensioone kompama. Erinevalt paljudest seesuguse orientatsiooniga puntidest kasutavad nad ka häälutusi, ning kohati julgelt. Näiteks lõpuloos Cyl Fies, mis kõlab elektroonilise (pool)sümfooniana.

Tõepoolest, 11 lugu, mis esmakuulamisel võivad jätta mittemidagiütleva mulje, kuid järgmiste kuulamistega avanevad ning toovad purustava potentsiaali esile.

Kuula albumit siit

[Artistid] Fasp

Fasp
Lastfm

[Artistid] Proswell

Proswell
Proswell
Proswell/Bandcamp
Proswell+Wwcarpen
Eerik Inpuj
Merck Records
Kracfive
One
Monotonik
Lastfm

AruTai THE TSPDF EAR (LOW HIGH WHO?)

Siinkirjutajale on meeldinud sedasorti anonüümsus, mille kaudu Aasia artistid kompavad lääneilma inimest. Isegi kui teame konkreetseid nimesid pseudonüümide taga, ei ütle need midagi ega tekita vähimalgi määral assotsiatsioone. Või vastupidi - kas me teame näiteks tõusva päikese maa tuntud inditrooniku Cornelius`e pärisnime? Või veel tuntuma rühmituse Mono liikmete nimesid? Kas me mäletame superfilmide "Ring" ja "Tume vesi" autoreid? Tähtsusetu näib see olevat, eks ju? Võimalik, et just selle kunstliku puhvri tekitamise - nimede tähtsuse minimeerimise läbi - kaudu suudamegi kaugete maade kultuurid endale isuäratava(ma)ks teha. Ning loodetavasti kunagi suudame ka ise oma kultuuri siseselt nimekultusest üle saada.

Sama kehtib ka Kuniaki Sato alias AruTai kohta. Üllitise THE TSPDF EAR kaheksa lugu lausuvad palju enamat - nurgeline IDM, kus on palju abstraktseid sopistusi, lääne kultuuriruumi jääva inimese loogikale ootamatuid, samas äärmiselt tervitatavaid ja irriteerivaid lahendusi. Motoorsete putukate sirinad, masinlikud (pseudo)orkestratsioonid, sünge bassikõmin, kõiksugu kriipivad helid, atmosfääriliste - suisa ebamaiselt ilusate - helikarkasside hõljumine tuvastamatutes keskkondades. Saundträki muusika. Põnevad katsetused vokaal- ja klaveriakordide vahendusel, siin-seal esiletõusvad naturaalhelid (trepimademete naksumine, eelpoolmainitud putukate sirinad, palju õhku). Naturaalsuse ja industriaalsuse kohtumine, hetkeks vastandumine ning seejärel ühtesulandumine. See ei ole pelgalt helide pöörane rullumine, vaid helide pööramine rullumine narratiivsuse saatel. Kuid ärge küsige, milles see täpsemalt seisneb. See on pigem intuitiivne faktor.

Kuula albumit siit

9.0

Hitori Tori Kinematics (Panospria/No Type)

Hitori Tori ei ole keegi jaapani artist, vaid kanadalane Julian La Brooy, kes kuulus 90ndate lõpus duosse Finch ning edendas isiklikku projekti Fasp, reliisides samanimelise albumi legendaarse label`i Nishi all 2002. aastal. Praegu võib julgelt sama väita 11-loolise üllitise kohta, kuna La Brooy atmosfääriline IDM-muusika kõlab väga erksalt ka näituseks 21. septembril 2010.

Vancouver`i muusiku 4-looline ning 16-minutiline üllitis demonstreerib ühelt poolt masinlikke, täpselt välja mõõdetud rütmistruktuure, teisalt süstitakse sinna jultunult entroopilist efekti breakcore ja breakbeat-jurakate kaudu. Ning selle lõppefekt on sageli lõbusakoeline. Varasemale projektile omane atmosfäärilisus ei ole ka kuhugi kadunud, kuigi seda doseeritakse kindlasti väiksemates kogustes. Albumi üldmulje on voolav, mitmekesine, balanseeritud ning lõbus. Mõtlesin, et kas niimoodi võiks Autechre ja Felix Kubin omavahel kokku kõlada?

Kuula albumit siit

8.7

John E. Flash Der Usurpatorkomplex (Autark)

John E. Flash`i debüütalbumi kirjeldamiseks ei ole palju sõnu-ridu tarvis. 9-looline demonstreerib valdavalt sulnilt looklevat elektroonilist helikeelt, kus sädelevad IDM-rütmid sulanduvad ning vahelduvad monotoonsema click`n`cut-esteetika ning vaevu tumedaid varje heitvate süntesaatoritega, ning korra ka ripsutades tiiba dub`i (Vol de nuit) ning field recording/sound collage`iga (Flora & Fauna). "Võimuärastaja kompleksi" -i tugevaimateks träkkideks on eelpoolnimetatule lisaks ka sädelev One Five Six.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et "Der Usurpatorkomplex" peegeldab (Kesk-Euroopale nii iseloomulikku) dekadentlikku ja turvalist elektroonilist õukonnamuusikat, mis teisalt - ning sama(de)l põhjus(t)el - omab ka kindlat kvaliteeti. Huvipakkuv üllitis kindlasti neile, kes peavad lugu elektroonilistest Mozart`itest.

Kuula albumit siit

7.4

[Artistid] Old Bear

Old Bear
Rec72
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] John Lunney Amplitude Modulated (John Lunney)

Iiri lingvisti John Lunney- kes on tegelenud elektronmuusikaga ligi 10 aastat - 4 aasta tagune EP on inspireeritud raadio(lainete) kontseptsioonist ja amplituudi moduleerimise tehnika(te)st. Teisisõnu, 3 träkki paljastavad metoodilis-ideoloogilise lähenemise muusikale. Tõepoolest, kuigi raadiolaineid ei ole siia kaasatud, on elektrooniliste komponentide tsentrist "väljavajumised" üks peamisi karakteristikuid. Ennekõike avalugu Long Wave Memories, mis kihid kõiguvad teineteise suhtes horisontaalse yo-yo`na, moodustades abstraktse rütmistiku, mis justkui pärineks Kraftwerk`i (häbematult alahinnatud) albumilt "Radio-Activity" (1975). Ülejäänud kahes träkis eralduvad teineteisest rütm ja harmooniad - primitivistlikud, kohati kiiskavad - et mitte öelda lihtlabased sündisaundid (ennekõike Short Wave Thought) - allutatakse algoritmidele, mis ettenägelikult tõstavad nende kvaliteeti. Sageli mitu paralleelset rütmiliini - mida eristab teineteisest intensiivsus ( masinlikult puurivad electro-sämplid) - moodustavad ekstaatilise unisooni. Tasakaalustatud, innovaatiline ja tujuloov. Intellektuaaltehno selle parimas tähenduses.

Kuula albumit siit

[Artistid] Raskolnikov`s Dream

Raskolnikov`s Dream
Musikality net
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Lackluster Proof Of Concept (Yuki Yaki)

Möödunud, 2009. aasta oli Soome elektroonikule Esa Juhani Ruoho`le üks viljakamaid (7 üllitist). Yuki Yaki alt tulnud 5-looline EP näitab kõrglendu. Tänapäevane klassikaline elektroonika, mille peamised eeskujud pärinevad süntesaatoritega vormitud tantsu- ja elektroonilise muusika algusaegadest - 70ndate teisest poolest-80ndate algusest. Otseseid viiteid Kraftwerk`ile on küllaga. Lackluster`i helipilti süüvides torkab kõrva mehe armastus sündisämplite vastu, mis annab tema helile kokkuvõttes meeldiva pehmuse ja soojuse. Psühhedeelne ning atmosfääriline elektroonika lainetab, valgub ja ähmastub. Teiseks mõjufaktoriks - võttes arvesse träkkide kohatist tumepoolsust ning kramplikke kokkutõmbumisi - võiks ilmselt arvata legendaarsete rahvuskaaslaste Pan Sonic´u masinliku šamanismi ning teisalt Autechre`i intellektuaaltechno. Sarnasusi on ka varase Isan`iga - mis ei ole ka ime, kuivõrd mõlemate artistide eeskujud pärinevad samast ajast -, kuid erinevalt Briti duo laisast helipildist suudab Soome legend hoida kuulajat oma mõjusfääris, pakkudes algusest lõpuni konsistentsi, vaheldust ja koherentsi.

Kuula albumit siit

W Physalis EP (Elpa)

Anonüümsus on eetiline hoiak - sattusin hiljuti sellele sententsile peale ühes ajakirjas. Tõepoolest, eriti tänapäeval, reality show`de ajastul, mil paljastatakse oma keha, hinge ning minevikku - kes 10-minutilise kuulsuse, kes käeulatuses näiva suure papihunniku tõttu.

Otsisin artisti W kohta lähemaid-personaalseid andmeid - ei olnud selle kohta sõnakestki ei muusiku(te) ega temaga (nendega) seotud label`i kodukal. Mõtlesin artistiga kontakteeruda, kuid siis tabasin end viimasel hetkel mõttelt, et milleks (mulle) seda tarvis on? Tundmatuks jäämine on tema (nende) valik, muusika on see, mis kõneleb iseendast. Kas mõni muusik, kelle identiteet on paljastatud, muutub seeläbi paremaks? Pseudoprobleem tegelikult.

Läti label`i Elpa üllitatud 4-looline EP ütleb rohkem kui mõni sarnane, kuigi 2-3 korda pikem reliis. Käesolev pakub näiteid ambient`ist, downtempo`st, IDM`st, isegi kosmische musik`i ja new age`i varjundeid võib siin kohata. Kuigi siin on ka digitaalset heliloomet - nt lõpulugu épiphyte, mis kõlab kui negatiivse efekti kaudu perfektsust püüdlev glitch-vare -, on rõhk peaasjalikult süntesaatorite naturaalsel tonaalsusel, kuigi need vormid, milles varjundid ilmnevad, ei pruugi turvalised olla - kuigi see turvalisuse probleem muusika ja kuulaja vahel näib ka tänapäeval üha anakronistlikumaks muutuvat. Süntesaatorite kesksuse kaudu meenuvad seesugused elektroonikud nagu Lackluster, Myrakaru, Younnat, Electricwest. Elektroonilised klahvpillid pulseerivad, helisevad, loovad koguni popilikku/rokilikku lasu (nimilugu) ning kiledamat helikudet. Vormiliselt intrigeeriv, emotiivselt äratav, milles 70ndate elektroonilise muusika ideoloogia kooskõlastub 90ndatest alguse saanud intellektuaaltehnoga.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Plantae

Plantae
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Myrakaru Tammetõru (Sutemos)

Hiljutisest ajast jäi meelde uudis, et Mart Juur kirjutas raamatu Eesti popmuusikast ning olulisematest albumitest viimase 35 aasta jooksul. Ise ei ole veel jõudnud seda lehitseda - huvitav oleks teada, missugused hetked Eesti hilisemast (eksperimentaalsest) elektroonikast - mis teatavasti on samuti popmuusika osa - seda kaunistavad. Sihin selle poole, et Eesti nullindate elektroonikast on siinkirjutaja jaoks selgelt esile settinud 4 reliisi - Galaktlan`i "Sinine Platoo" (2000), Wochtzchèe "Diktüoneemakilt" (2006), Kulgurite "Reisimuusika" (2009) ja Myrakaru "Tammetõru" (2004/2008).

Myrakaru ehk Indrek Tamm ja Joel Tammik olid bändikaaslased juba legendaarse drum and bass-rühmituse Lu:k aegu. Ei paralleeli seda niisama, kuivõrd ka "Tammetõru" peal on kuulda Lu:k`i sametisi rütmimustreid ja ümaraid nurki. Mis omakorda meenutab Sven Grünberg`i emotiivselt helklevat-põrklevat elektroonikat, mis samas ei ole ka ime, kuivõrd Grünberg on alati olnud Eesti elektroonikute peamisi kumiire. Sulnilt naiivsed rütmimustrid ja harmoonilised sündiliinid toovad meelde kasvõi "Naksitrallide" multifilmid, mida oma lapsega viimastel aegadel tihti koos vaadatud. Imetabane, turvaline - soojalt eestipärane -, väljapeetud ning samas ka kaasaegne. Sellel peegeldub nii valgusrohke alusmets, kuupaistes sillerdav järvevesi kui ka linnapimeduses plinkivate reklaamtulukeste virvarr. IDM-muusika, mille eripärane emotiivne tahk suudab pakkuda kõrgemat ja teravamat lendu kui Ulrich Schnauss ja Arovane kokku. Näituseks. "Tammetõru" moodustab orgaanilise terviku, teisalt, mille iga lugu võiks vabalt eraldiseisvaks täheks arvata. Ka välismaalastel on selle kohta head lausuda - paljud on seda perfektseks muusikaks nimetanud.

Kuula albumit siit