Kuvatud on postitused sildiga Leftfield. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Leftfield. Kuva kõik postitused
2/10/2011
1/17/2011
Vlantis Urotanki (Rack & Ruin)
Joe Jacobs aka Vlantis is an extraordinary musician, who is intended to play up an idiosyncratic pop concept based on electro-clash, 8-bit pop/chiptune, electronic indie, even the kind of vibraphone sustained post-rock a la Mice Parade and The Dylan Group. Let`s listen to a handful of albums by Jacobs to get some evidence about his diverse sonic dodges and preferations.
The 5-track EP issued under the Rack & Ruin is full of Japanese girl pop-esque harshness and hardcore-alike dense madness in which straightforward guitars are mixed with striking synths and stomping rhythm machines sometimes reminiscent of Elastica and Le Tigre. Impetuous and catchy call-and-responses, sometimes primitive, the other times over to be flourished into lush explosions. An impressive attack indeed.
Listen to it here
9.0
12/26/2010
Alexander Martovsky Libidolove, Mortidowar (Foundamental Network)
A young, 23 year-old musician from Minsk, Belarus, Alexander Martovsky has been active throughout the ending year, having issued no more or less albums than 3. The album Libidolove, Mortidowar, after his previous workouts M42, and Keep Quiet, Everybody Is Sleeping, reflects upon his skillfully aesthetical and professional aspirations, and it might be, still searchings for certain realms to get landed somewhere for having a possibility to be settle down into a mould for his personal future. Actually the last intention may not make much difference at all, as a final result being ideally reached off in principle and represented as one of the best notches in 2010. In a more concrete way, there are 14 tracks building up a exhilarating whole between lush shoegaze-filled soundscape, mesmerizing poptronica and post-rock-ish blowups, minor symphonic arrangements a la Ennio Morricone, and rigid/austere electronic music experiments, subtle IDM-cadenced opalescence and malignant drum and bass-based motorik whips, and for much more, and for much more. All in all, it reminds of 2010`s superb works of Monokle & Galun (In Frame), and Foxes in Fiction (Swung from The Branches). No doubt, listening to the tracks like You, and Heaven, what should it be described for? Would this album predict Martovsky`s position as a further experimental rock star or, on the other hand, shows up the overally screwed-up substance of pop business?
Listen to it here
10.0
12/18/2010
Cody England The Monotony Monopoly (Rack & Ruin)
First off, the description "Cody England from USA" met at the record site sounds very amusing way, isn`t? By this way, I can remember for that Dallas, the Estonian indie frontband by 90`s was also made fun of it the same way at times ("Dallas from Tallinn"). However, the Arkansas-based musician is described as "a part-time assistant librarian and a full time creative", which actually says much about his dedication to the creating process. He made his debut this year, having released two issues to date. The debut The Metal Band from Hamburger Land (an apparent reference to his previous employment) showcased his adoreness toward minimal songwriting approach with deeply lovelorn lyrics and taking on some bittersweet arrivings at memories. Yet, the conception of his opening album was a bit too fragile and loose, where the parts of it were set apart from each other, sounding sometimes as a set of the Christmas songs for the lo-fi crowd.
No doubt, the sophomore one is much better evolved into the impressive output, though, based upon the same instrumentation as the previous time. His music is played up with cheap yet magnificient effect-drenched Casio synths (I have at home an example of the first series, namely Casio Tonebank SA-1 bought for 300 EEK/ca 25 USD and being properly worked out during the last 10 years), and home organ GEM H-400 as well. His warm, dream-alike voice does make up lots of great resonances with mild organ drones and programmings on the slow-paced/middle-paced/fast-paced mode. Being sometimes serious, sometimes sad, and sometimes funny the only "weakness" is a fact the record is too short (5 tracks within circa 10 minutes). Searching for soul mates Cody England`s approach can be compared to the aesthetics of his home label Rack & Ruin the first place, though, which generalized sonority has lots of common roots with the bedroom music pioneering by The Russian Futurists and keyboard-drones-based-austereness-drowned-into-harmonies of Beach House as well. A strong workout, indeed.
Listen to it here
9.1
8/29/2010
Elaine De verdad, de verdad quiero que te mueras (Poni Republic)
Kõlapilti arvestades võiks arvata, et Justin Frischmann & Co on kõne all oleva Venetsueela trio (2 naist, 1 mees) peamiseks eeskujuks (võrreldud on seda ka Yeah Yeah Yeahs`i, Siouxsie & The Banshees`i ning Sleater Kinney`ga). Praeguseks hetkeks juba hingusele läinud pundi 12 rida ning umbes 30 minutit on täidetud hoogsa mineku ning nakkavate käikudega. Shere`i kilkav-karjuv naisvokaal voogab ülevoolavast (indie) punk-energiast, vilistav ja kilav kidramüra on vaheldumas konventsionaalsemate taiestega (nagu niigi suurt kiirust omava sõiduki juht vajutab vahetevahel sirge jalaga gaasipedaali); krutskilised jaah-jaahh-jaatamised ning juh-juh-juhhuutamised on refräänidesse pikitud. Ha Hu Ha segab eeskujulikult surfikäike ning Free Design`i meenutavaid harmooniaid, Verushka toob sisse tumedama dimensiooni, Puta pakub kitarrimürast seestunud hüpnoosi. Albumi 3 lugu - Over It (Not), Yes Louis, Like It Naked pärinevad eelmisel aastal reliisitud "Desnuditos" EP`lt in corpore. Väärt märgise mahapanemine igatahes.
Kuula albumit siit
8.8
5/22/2010
EDH Beko 44 (Beko DSL)
EDH ehk Emmanuelle de Héricourt pluss 2 abilist on üllitanud 4-loolise reliisi Beko DSL`i alt. Kes on tutvust teinud pariisitari hiigelteosega "New York tracks 2001- 2002", neid need neli träkki ei üllata. Kuigi mingi erinevus on siiski täheldatav. Lo-fi ja primitivistlik sentiment on jätkuvalt täheldatav, kuigi enam mitte nii alasti - näituseks second hand-süntesaatorite provokatiivselt hõredad rütmiliinid on siit eemaldatud. Teisisõnu, eksperimenteerimise faas on lõppenud ja EDH on jõudnud korralike poplahendusteni - näituseks avangus Stereotrop on nakkavad bassikäigud, plekine sündisaund ning Emmanuelle`i kõrgustesse rihtivad ja muretult hõiskavad vokaalliinid. Elektrokäigud on olulised, kuid ka indiesuhtumine pole väheoluline. Või siis erinevaid helisid-stiile segipaiskav Paradise. Piisavalt sophisticated, piisavalt iepäine. Tõepoolest, see muusika kõnetab jätkuvalt oma post-punk- ja avangard/no wave`i lapsepõlve kaudu, mistõttu pidada seda järjekordseks hipster-hollallaaks oleks räigelt vale. Dark Age otsib toetust David Sylvian`i ja Joy Division`i tumepoolsetest maailmadest. Tahab, otsib ja leiab.
Kuula albumit siit
9.0
4/06/2010
Adam & Alma Back To The Sea (23 Seconds)
Adam & Alma? Nimede järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on mingi gerontopop-aktiga. Tegelikult nii see ei ole. "Adam" on Johan Graden (kes välimuselt meenutab kangesti ühte Eesti nooremapoolset muusikakriitikut) ning "Alma" on Ellen Arkbro. Päritolumaa on Rootsi ning locus`eks on Stockholm.
Mida muud saakski väita nende debüütalbumi "Back To The Sea" kohta, kui et Rootsi popmuusika oma headuses. Elektrooniline, unistuslik, harmooniatesse-meloodiatesse mässitud. Tegelikult sammuvad Adam & Alma julgemalt oma rada kui keskmine svenssonite indie pop - avalugu Things pakub kaemusliku dream pop-tõlgenduse, mis kõigub raskelt laetuse ning kerguse vahel, Smile For Me, Sun on tujuloovate bubblegum-rütmidega elektrooniline pop. Habras, naiivne ja minimalistlik - vokaalsilpidele toetuv repetiivsus, happelised sündifoonid rutiini loomas ja murdmas, Naked paljastab duo süngema pale, mis kõlab ilmselt nii nagu näiteks Serena Maneesh oma varstiilmuval teisel albumil kõlama hakkab - shoegaze-tumedus electro pop`i ja psühhedeelia tonaalsusesse mässituna. Nimilugu on suur pop suurte tähtedega - tuimale sigurros`ilikule golemile on massiivsete ja laialihajuvate klaveriakordide, väreleva naisvokaali ning electro rock-refräänidega hing sisse puhutud. Lõpetav Bon kihistab hõrgult kellamängu- ja klaveriakorde, vokaal- ja keelpillifluidumit. Tõepoolest, kahte viimast pluss avaträkki võib vaadelda kui ühte kimpu, millest siiski igaüks säilitab oma eriilmelisuse.
"Back To The Sea" on imetlusväärne album, kus kohtuvad lo-fi`lik naiivsus ja jõuline eepilisus, haavatavus ja tõsiilmelisus, lihtsad popskeemid ja eksperimentaalne helikeel. Ning demonstreerib seda, kui tähtsat rolli muusikas etendavad vaibumine ja vaikus.
Kuula albumit siit
9.3
3/20/2010
3/09/2010
2/04/2010
Henrik Jòse The Little Things EP (23 Seconds)
Malmö`lase Henrik José muusikaline käekäik, tunnetus ning areng meenutab ühe teise (ning märksa tuntuma) skandinaavlase soomlase Esa Juhani Ruoho aka Lackluster`i oma. Aastatel 1997-2004 tegi rootslane muusikat Bliss`i nime all. Alustanud varateismeeas demoscene/bitpop/chiptune/tracker music/8bit-liikumise osana - tehes konkreetselt psühhedeelset tracker-saundi - , on ta sellest ajapikku välja kasvanud - liikunud downtempo ning elektroonilise popi suunas. Samuti kuuluvad tema leksikasse meeleolukas nu-jazz, jazz funk, funk soul, deep house, disco (house), avarad orkestratsioonid (tema enda sõnul meeldivad viimased talle väga). Helide intensiivsuse-suure vaheldumise ning eriilmelisuse tõttu kuulub ta otsapidi samplecore/plunderphonics/sound collage-žanri(te)sse. Tõeliselt puuteline muusika. Need happelised süntesaatorid-orelid ning autotuunitud vokaalid on tase omaette! Näituseks lugu Making A Bomb (1998) on tõeline...mhhh...pomm. Nagu Paul Mauriat esitanuks Mutant Disco`l mõnd oma eatut meloodiat. Üllitanud muusikat tuntud leiblite nagu Kahvi, Monotonik ning Fairlight Music all (taaskord kattumine Lackluster`iga). Uurisin ka tema (peamisi) mõjutajaid; nimekiri on meeldiv, kuigi kohati üllatav - The Smiths, Sigur Ros, Murcof, Pink Floyd, Cocteau Twins, Boards Of Canada, Radiohead, Björk, Aphex Twin. Nagu vanakooli indiemees või nii... . Väga hea on mõelda, et nii The Smiths kui ka Cocteau Twins on inspireerinud niivõrd head saundi produtseerima.
Kui mehe eelmine, 3 aasta tagune album “Henrik Jose 2007” sulatas omavahel kokku akustilist kidraindiepoppi ning (kohati trikitavat) elektroonikat, ning rootslane vaatas kaunipilguliselt, isegi nartsisslikul moel sissepoole, siis “The Little Things” EP träkid on rohkem muusikaliselt upbeat ning avalam (ning täiselektrooniline). Samas ei saa ka öelda, et võrdluses eelmise üllitise või Bliss`i aegadega oleks tagasiminek toimunud, isegi kui siinkirjutajale meeldivad viimatimainitud rohkem. 15 aastat järjekindlalt tegutsenud muusiku vastu tekib paratamatult usaldus. Albumilt kõlab vastu professionaalne kogemus. Nimilugu ning Pinpointing The Problem raputavad harmooniahaakidega azedabooth`ilikus võtmes. Harmooniad liuglevad, avarduvad ning vaibuvad. Suur muusika. Tõsi, lõpulugu We Own This Thing kõlab küll nagu taltunud M83.
Kuula albumit siit
8.5
2/01/2010
Tellimine:
Postitused (Atom)