Kuvatud on postitused sildiga Electro-indie. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Electro-indie. Kuva kõik postitused
11/05/2010
5/22/2010
EDH Beko 44 (Beko DSL)
EDH ehk Emmanuelle de Héricourt pluss 2 abilist on üllitanud 4-loolise reliisi Beko DSL`i alt. Kes on tutvust teinud pariisitari hiigelteosega "New York tracks 2001- 2002", neid need neli träkki ei üllata. Kuigi mingi erinevus on siiski täheldatav. Lo-fi ja primitivistlik sentiment on jätkuvalt täheldatav, kuigi enam mitte nii alasti - näituseks second hand-süntesaatorite provokatiivselt hõredad rütmiliinid on siit eemaldatud. Teisisõnu, eksperimenteerimise faas on lõppenud ja EDH on jõudnud korralike poplahendusteni - näituseks avangus Stereotrop on nakkavad bassikäigud, plekine sündisaund ning Emmanuelle`i kõrgustesse rihtivad ja muretult hõiskavad vokaalliinid. Elektrokäigud on olulised, kuid ka indiesuhtumine pole väheoluline. Või siis erinevaid helisid-stiile segipaiskav Paradise. Piisavalt sophisticated, piisavalt iepäine. Tõepoolest, see muusika kõnetab jätkuvalt oma post-punk- ja avangard/no wave`i lapsepõlve kaudu, mistõttu pidada seda järjekordseks hipster-hollallaaks oleks räigelt vale. Dark Age otsib toetust David Sylvian`i ja Joy Division`i tumepoolsetest maailmadest. Tahab, otsib ja leiab.
Kuula albumit siit
9.0
4/26/2010
4/23/2010
Parallel Pyres Parallel Pyres (Parallel Pyres)
Parallel Pyres (PP) on Joshua Frank, kanadalane, kes jagab koos vanemate ja vend Simon`iga eluruumi Shanghai ja Montrèal`i vahel. Joshua ja Simon teevad koos bändi Hot & Cold, mis segab no wave`i, psühhedeeliat ja electro-punk`i. Samuti Simon`i omanimeline sooloprojekt kõlab samasse nurka.
Ka PP`i muusika ammutab avangardistlikku väge nu wave`ist, kuigi selle teisest divisjonist. Suicide`ilik ängist muserdatud punktroonika on asendunud pealtnäha helgemate toonidega. Tema muusika põhitoon - hüpnootiline ja motoorne electro-indie/drone/neokrautrock/psühhedeelia meenutab kõige rohkem legendaarset The Silver Apples`i, ka on sugulushingedeks Neu! ja Clinic, samuti kohtab kohati sarnasust viimase otsa Spaceman 3, Animal Collective`i (psühhootiline trummeldamine) ja Ganglians´iga (lo-fi`likud robustsed ja rabedad elektroonilised sissejuhatused, psühhootiline trummeldamine, feedback`ist ja reverb`ist jõudu ammutav vokaal). Elektroindustriaalne elektriorelitega analoogsete fraaside lõputuna näiv käiamine annab Joshua`le ühisosa minimalistidega - ja kuidas veel!
Tunnistan, et esimese kahe kuulamise järel jättis käesolev mittemidagiütleva mulje ning tahtsin hindeks panna 6.5. Tõsi, kolmanda kuulamise ajal käis prõks peas ning pärast seda on iga kuulamisega asi aina paranenud. Paljastub montrèallase geniaalsus - see, kuidas ta väheste, kõige rohkem kahe-kolme helilayer`i vahendusel minimalistlikult faase nihutab. Võnked. Võnked.
Kuula albumit siit
9.0
4/16/2010
Anton Rotschild The Year of the Kitten (Vulpiano)
Tuntud pankurisuguvõsa nime kandev, kuigi väidetavalt nendega sugulust mitteomav Inglise muusik reliisis möödunud aastal Dainty Records`i vahendusel silmapaistva "The Diffident"`i, kus miksis omavahel kokku folki, elektroonikat, indie dance`i ja kammerlikku poppi, milles võis märgata sarnasust nii Scott Walker`i, varase Pulp`i kui ka Patrick Wolf`i ja The Arcade Fire`iga. Meisterlik singer-songwriterlus, milles oli hoogu ja unenäolisust, pingestatust ja vabalendu.
"The Year of the Kitten" EP on vahetanud plaadifirmat ning ka helikeelt - õieti küll selle põhisuunitlust. Nimelt folgilik-folktrooniline element on asendunud indie pop`i sentimendiga ning ka kõlab märksa elektroonilisemalt. Ava- ja ühtlasi nimilugu on nakkavate käikudega päikesepop, Eurostentialism ja The Completist otsivad tuge electro-indie`st a la Hot Chip. A Town Beside the Sea ja Mouser pöörduvad sissepoole, kuigi saavutamata seda mõjusust, mis oli eelmisel üllitisel. Kaunite püüdluste ning hetkedega 22 minutit sellele vaatamata.
Kuula albumit siit
8.5
4/15/2010
[Vana ning oluline] Volumina This Is Our Home, Please Come In! (Peppermill)
Vaatasin mehhiklase Benjamin Z alias Volumina myspace`i lehte - rubriiki Sounds Like kaunistavad sekventseri/rekorderi ja süntesaatorite pildid. Muie kiskus sundimatult näole - kangastusid Maarjamaa indie-ikoonide Dallas`e (ühe albumi ümbrisel 90ndate lõpus) ja Pia Fraus`i (ühes videos) paljakstiritud sünteka-fetiš pluss saate Nestor & Morna lehte kaunistav klahvpillipilt R2 kodukal. Ümberpositsioneerimine - rokipeerud versus indiemehed, kitarrid versus süntesaatorid. Vanade ettekujutuste ümberkultiveerimine rock-kehandis. Või on see mäss? Rock-muusika mallide järgi ikkagi.
Tõsi, Volumina muusika on märka rohkem süntesaatorikeskne kui eelpoolmainitet auväärsetel Eesti puntidel, mistõttu klahvpillide kujutamine mõjub kindlasti transitiivsemalt. 8 lugu, mis üllitati eelmisel aastal Kanada leibli Peppermill Records`i poolt, tekitasid siinkirjutajas vastupandamatut soovi laulda kiidulaulu guadalajarase debüütalbumile. Tüüp demonstreerib imeteldavat oskust leida indie-muusikast üles eikellegimaa konarused ja vaikelu. Siin on nullindate alguse elektroonilist rock`i a la Simian/või siis 80ndate alguse pulbitsevat kosmilist elektrodiskorock`i a la lõunanaabrite Zodiac (The Rock & Roll Space Band), lo-fi`likke teatraalseid tembutusi-keerutusi (Twist), eksperimentaalset Moog-klahvkade sulnidust (Hide and Seek) a la High Llamas ja Stereolab. Träkid Love ja Study For A Pop Band on ühtaegu ekspressiivsed ja intiimsed, demonstreerides mehhiklase tervet ja elurõõmsat poptunnetust. Old Family Photo Album oma õrnalt riivavate meloodiate ja harmooniatel surfimise kaudu toob meelde Wild Honey ja Space`i - mäletate ehk veel seda suurepärast popansamblit 90ndatest? Loo lõpuosa kriibib justkui Kevin Shields löö(nu)ks kaasa konkreetses loos. Lõpetav Turn On The Music on sarnane albumi avaloole My Best Friend - umpa-umpalikult janditav šedööver, milles on ka psühhedeeliat ning indie soul`i elemente. Kahtlemata meenutab träkk (eriti selle algusosa) Blur`i The Debt Collector`it. Kui ma vaatan Benjamin Z`i suurimaid eeskujusid - biitlid, Queen, Bowie, Radiohead, Björk -, on lõplikult selge, kust tüüp on oma loomingulise koherentsuse üles korjanud.
Geniaalne debüütalbum geeniuselt. Kui vaid saaks seesugust tautoloogiliselt tüütut tõdemust rohkemate puntide puhul kasutada!
Kuula albumit siit
4/06/2010
Adam & Alma Back To The Sea (23 Seconds)
Adam & Alma? Nimede järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on mingi gerontopop-aktiga. Tegelikult nii see ei ole. "Adam" on Johan Graden (kes välimuselt meenutab kangesti ühte Eesti nooremapoolset muusikakriitikut) ning "Alma" on Ellen Arkbro. Päritolumaa on Rootsi ning locus`eks on Stockholm.
Mida muud saakski väita nende debüütalbumi "Back To The Sea" kohta, kui et Rootsi popmuusika oma headuses. Elektrooniline, unistuslik, harmooniatesse-meloodiatesse mässitud. Tegelikult sammuvad Adam & Alma julgemalt oma rada kui keskmine svenssonite indie pop - avalugu Things pakub kaemusliku dream pop-tõlgenduse, mis kõigub raskelt laetuse ning kerguse vahel, Smile For Me, Sun on tujuloovate bubblegum-rütmidega elektrooniline pop. Habras, naiivne ja minimalistlik - vokaalsilpidele toetuv repetiivsus, happelised sündifoonid rutiini loomas ja murdmas, Naked paljastab duo süngema pale, mis kõlab ilmselt nii nagu näiteks Serena Maneesh oma varstiilmuval teisel albumil kõlama hakkab - shoegaze-tumedus electro pop`i ja psühhedeelia tonaalsusesse mässituna. Nimilugu on suur pop suurte tähtedega - tuimale sigurros`ilikule golemile on massiivsete ja laialihajuvate klaveriakordide, väreleva naisvokaali ning electro rock-refräänidega hing sisse puhutud. Lõpetav Bon kihistab hõrgult kellamängu- ja klaveriakorde, vokaal- ja keelpillifluidumit. Tõepoolest, kahte viimast pluss avaträkki võib vaadelda kui ühte kimpu, millest siiski igaüks säilitab oma eriilmelisuse.
"Back To The Sea" on imetlusväärne album, kus kohtuvad lo-fi`lik naiivsus ja jõuline eepilisus, haavatavus ja tõsiilmelisus, lihtsad popskeemid ja eksperimentaalne helikeel. Ning demonstreerib seda, kui tähtsat rolli muusikas etendavad vaibumine ja vaikus.
Kuula albumit siit
9.3
3/31/2010
Simon Frank Beko_37 (Beko DSL)
Olete kuulanud kanadalaste (ilmselt vendade) Simon ja Joshua Frank`i ansamblit Hot & Cold? Kui tahate kuulda näidet tänapäevasest punk-muusikat, siis nimetet punt on kohustuslik - avangardistlik segu psühhedeeliast, electro-rock`ist, torkivast feedback`ist, drug pop`ist. Suicide`i electro-draivi, Spaceman 3 kivistunud introspektiivsuse ning Neu! propulsiivse rütmilisuse edasikandja. Konsistentne side on nagunii olemas - näituseks Jason Pierce (Spiritualized`i kehastuses) armastab Suicide`i tihti kaverdada live`s (tõlgitsusversioon kui ülim austusavaldus teise artisti loomingu suhtes). Hot & Cold`i debüütalbum "Any Monkey is Dangerous" ilmub juunikuus.
Simon Frank`i (see juudi nimega muusik kasutab muideks islamipärast pseudonüümi Selim Al-Farooq) eeskujudest - Suicide, The Fall, Eno, Cabaret Voltaire, CAN, Neu!, 39 Clocks, Glenn Branca, Terry Riley - ning kinnisideest - idealiseeritud rockabilly`st - rääkides sõlmub skeem lahti. Mida võiks tähendada rokkmuusika tänapäevases tähenduses? Cutting edge-ideede kaasamine energeetilistesse turbulentsidesse. Ei väsi kordamast - The Strokes ja muu sarnane dekadentlik revival-sitt on kõike muud kui rockmuusika. See on ma-ei-tea-mis. Igatahes Elvis Presley algusaegade vaimsuse ning kontekstuaalse tähendusega ei ole sellel vähimatki pistmist.
Torontolane ja Beko DSL esitlevad kahte lugu. Esimene lugu Can`t Talk kärssab avangardistliku electro-rock`i purgatooriumis - armutu masinlik draiv ning elektroonilised turbulentsid ülenduvad kaikuvaks hulluseks. Samas, kordagi ei teki kahtlust, et tegu on kontrollitud hullusega. Alone in the railway depot on märksa minimalistlikum ning hillitsetum, kuigi mitte vähem impressiivne. Kas see kujutab kummitusrongi lähenemist üksildasele perroonil seisjale? Tõepoolest, klaustrofoobiast ning industriaalsest ängist kantud unenägu või nägemus. Võrdluseks soovitan kuulata teist Beko DSL`i all üllitatud artisti The Dreams - avant-punk`i sarnase ja natuke teise nurga alt.
Kuula albumit siit
9.2
3/20/2010
2/13/2010
SAMSHARA Omega (Jamendo)
SAMSHARA (programmeerimise, sämplerite ning vokaali) taha peituv keegi hispaanlane avaldas eelmise aasta lõpus debüütalbumi “Daoshi”, millelt kostus peamiselt sirgjoonelist, kohati ka psühhedeelset electro-big beat-rock`i. Gruuvide vahele oli segustatud näputäis hip-hop-vokaali/efekte, mis täitis üksnes rütmide sugereerimise eesmärki.
Tõsi, euel albumil “Omega” - samuti Jamendo all - on vokaalil iseseisvam roll (lugudes garabato trip ning Lier). Muusikas ei ole enam sirgjooneliselt lajatavat rusikat, v.a loos Lier. Heli on muutnud uinutavamaks ning struktuurid mitmekesisemaks. Muutusest annab enim tunnistust avalugu blue - smooth jazz/nu jazz/downbeat`ilik trillerdus. Garabito trip jätkab massiivsete sündiriffide, võbeleva elektroonika ning hispaaniakeelse hip-hop-sentimendiga. Instrumentaallugu japan areneb veelgi üllatavamasse suunda - Kagu-Aasia päritolu ning (drone-)keelpillid arenevad (omamoodi) minisümfooniaks, veel enne kui lugu jätkub ning kulmineerub sulni elektroonilise draivina. Lier on inglisekeelne trash-vokaalribaga hip hop. Lõpulugu No turning back meenutab oma harmooniliselt sulniduselt japan`i - kuigi selles on märksa teravamakõlalist essentsi sees. Vaatamata sellele, et album on stilistiliselt väga mitmesse suunda laiali valgunud, ei kannata sellest üllitise kvaliteet. Puuduvad lood, millele võiks mõtteski näpuga peale näidata. Siin on meeleolukust, dünaamikat, ulaklust, teisalt ka hillitsetust ning kõrgtasemel kunstilisust.
Kuula albumit siit
8.8
1/04/2010
Tellimine:
Postitused (Atom)