SAMSHARA (programmeerimise, sämplerite ning vokaali) taha peituv keegi hispaanlane avaldas eelmise aasta lõpus debüütalbumi “Daoshi”, millelt kostus peamiselt sirgjoonelist, kohati ka psühhedeelset electro-big beat-rock`i. Gruuvide vahele oli segustatud näputäis hip-hop-vokaali/efekte, mis täitis üksnes rütmide sugereerimise eesmärki.
Tõsi, euel albumil “Omega” - samuti Jamendo all - on vokaalil iseseisvam roll (lugudes garabato trip ning Lier). Muusikas ei ole enam sirgjooneliselt lajatavat rusikat, v.a loos Lier. Heli on muutnud uinutavamaks ning struktuurid mitmekesisemaks. Muutusest annab enim tunnistust avalugu blue - smooth jazz/nu jazz/downbeat`ilik trillerdus. Garabito trip jätkab massiivsete sündiriffide, võbeleva elektroonika ning hispaaniakeelse hip-hop-sentimendiga. Instrumentaallugu japan areneb veelgi üllatavamasse suunda - Kagu-Aasia päritolu ning (drone-)keelpillid arenevad (omamoodi) minisümfooniaks, veel enne kui lugu jätkub ning kulmineerub sulni elektroonilise draivina. Lier on inglisekeelne trash-vokaalribaga hip hop. Lõpulugu No turning back meenutab oma harmooniliselt sulniduselt japan`i - kuigi selles on märksa teravamakõlalist essentsi sees. Vaatamata sellele, et album on stilistiliselt väga mitmesse suunda laiali valgunud, ei kannata sellest üllitise kvaliteet. Puuduvad lood, millele võiks mõtteski näpuga peale näidata. Siin on meeleolukust, dünaamikat, ulaklust, teisalt ka hillitsetust ning kõrgtasemel kunstilisust.
Kuula albumit siit
8.8
