Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Pomp-pop. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Pomp-pop. Kuva kõik postitused

1/15/2011

Coolrunnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)


The Knoxvillian trio Coolrunnings by Brandon Biondo, Forrest Ferguson and Elliott White have published two EPs (Buffalo; Babes Forever) during the August of 2010. However, I like the latter one more - the discussion is not going only around the coverprint. Here can be drawn out some essential characteristics which will be occurred via magic runs on (post-)psychedelic ecstasy and (pseudo) religious hysterics. It can be imagined as if a formula consisting of 40 percent on Animal Collective and Arcade Fire and 20 per cent on The Dandy Warhols respectively. Indeed, although both releases include wide-range musical imageries as broadly as the same, seems Babes Forever to be a more fluid and organic one. Moreover, the borders between the illusions, dreams and reality are blurred through encapsulated lyrics having added much impression to the whole contribution. The issue is full of essentially sublime moments, for instance the track like Better Things When I Got High With You shining out in a bombastic manner. Or Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel which embarks on arrogantly rough synths similar to The Ganglians thereafter developing into the sublime rise of symphonic accompaniment on ecstatic drive. In fact, between those mentioned drifts can be found out for much more minutiae and detailed expressions. Or the self-titled song`s hypnotic drumming introduction and the followed sudden change of direction, and subsequently its re-formation again. The ending notch Slumberland is going on about the quintessential evidence once again to be commended through the orchestral brass arrangements being finally resulted in highly potent loftiness. In other words, a kind of vanguard pop which on the other side betrays the trio`s healthy desire toward the charts. Indeed, the six tracks form a whole which is plentiful of pop potential. In any cases, I will keep my fingers crossed.

Listen to it here

9.5

9/13/2010

Coolrunnnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)


Knoxville`i trio Coolrunnings ehk Brandon Biondo, Forrest Ferguson ja Elliott White üllitas 2 EP`d ("Buffalo" ja "Babes Forever") augustikuu vältel. Siinkirjutajale meeldib viimatinimetatu rohkem - põhjus ei ole ainult plaadiümbrises. Põhikarakteristikud ilmnevad psühhedeelse ning psühhedeeliajärgse ekstaasi ja (pseudo)religioosse hüsteerilisuse kaudu. Kujutage ette seesugust valemit, et Animal Collective`i 40 protsenti, Arcade Fire`it 40 protsenti ning The Dandy Warhols`i ülejäänud 20 protsenti. Tõepoolest, kuigi muusikalised kujundid on mõlemal üllitisel üldjoontes samad, näikse "Babes Forever" voolavam ning orgaanilisem olevat. Ning jalustrabavam samuti. Kujutelmadesse-unenägudesse ning ähmastunud reaalsusesse kapseldunud laulutekstid lisavad tervikusse oma impressiivse panuse. Väga ülevad hetked ilmnevad radade Better Things ning When I Got High With You pompöösses kaunikõladuses. Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel hiilgab alul pohhuistlikult robustsete süntekatega a la The Ganglians, mis edasi areneb ekstaatiliseks draiviks sündisümfoonia saatel. Õigupoolest jääb veel sinna vahele kõiksugu elemente. Või siis nimilugu sissejuhatav hüpnootiline trummeldamine ning selle järgnev ootamatu suunamuutus ning uuesti ülesehitamine. Lõpulugu Slumberland on kvintessentslik tõestus siinkirjutaja esimesele väitele - taaskord tuleb kiita orkestratsioone-brass-seadeid ning võimsat kõrgelennulisust. Teisisõnu, avangardistlik pop, millest kumab läbi elutervet edetabeliihalust. Tõepoolest, 6 rada moodustavad terviku, milles on rohkelt poppotentsiaali. Mina hoian neile kõvasti pöialt igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

7/28/2010

Two Lane Phonebooth Empire (Shows About Water)


Kuigi TLP on 2 aasta jooksul üllitanud 7 albumit-EP´d omaenda label`i Shows About Water Records alt, ei ole võimalik leida mingisugust taustainfot selle projekti kohta. Puudub myspace`i ja bandcamp`i lehekülg. Mis iganes, music talks, ning see koosneb väga erinevatest elementidest, hõlmates peamiselt metal`li ja grunge`i, post-punk`i, tumedat electro`t ja elektroonikat. Albumiti on rõhuasetused muidugi erinevad.

14-looline "Empire" demonstreerib projekti küpsust - avalugu Great Hot Invasion Army on industrial`i ja post-punk`i avangardistlik hübriid - tundmustest tühjaks põlenud vokaali all hingitsevad-pulbitsevad diibid kahinad-sahinad, millele sekundeerib vaikselt tukslev rütmimasin. Ülejäänud träkid jätkavad põhiliselt post-punk`i traditsioonis liueldes - mida kroomib vokaalist miilav metalne gootilikkus - , mida kohati kõditab meisterlik pomp-esteetika ning teatraalsed sündikäigud-interlüüdid. Kuulates "Empire"-i korduvalt algusest lõpuni, tuleb nentida, et voog on homogeenne ja professionaalne - midagi sarnast The Jesus & Mary Chain`i ketaste kuulamisele. Siiski mõned erandid kerkivad selgelt esile - Takeover`i ja Blood Lightning`i puhul võiks arvata, et lood on Ariel Pink`i produtseeritud - sametised saundskeibid tuvastamatutest kümnenditest ning sooja hingusena paitav vokaal on meistriklass! Ka The Event Manager`s Voicemail on väga-väga-väga ilusate harmooniate ning käikudega rada! Sama kehtib ka Wheelhouse`i kohta. I Heard That Too Somewhere peegeldab ühelt poolt pehmemat palet, teisalt lööb ülierksate ning kergete üleminekute-muundumistega. Väga catchy! Või siis Computer Article`i masinlikud sündiefektid-bassid - lihtne ja sirgjooneline, kuid lööv - sitaks hea, nagu öeldakse. Mõnes mõttes on traagiline, et "Empire" ei ilmunud aastal 1984 või varem, mistõttu rokiklassikasse kinnistumise aeg on alles ees ootamas. Võib-olla.

Kuula albumit siit

9.6

6/11/2010

Korine Conception Glow In Transparancy Aurora (BFW Recordings)


Korine Conception`i debüütalbum tekitab siinkirjutajas kohati kimbatust. Mitte sellepärast, et shoegazer`id-postrokkarid tulevad maailma suurimast moslemiriigist Indoneesiast - kus on olemas iseenesest korralik post-rock- ja indieskeene -, vaid nende eklektilist helipilti on raske üheselt määratleda. Eklektilisus on küllap õigustatud siis, kui suudetakse (varasema) kultuurikihi - mis kuhjub kui lumepall - osiseid forsseerida, forsseerida ja veelkord forsseerida. Konkreetselt tähendab see omapoolse knihvi ja nägemuse lisamist asjale. Kaasaegne rokkmuusika ei ole erinevalt varasemast enam eelneva ümberkirjutamine ning hülgamine, vaid analüütilisel teel vaevumärgatavate niššide läbikompimine ja kasvatamine. Ratsionaalsusel on üha suurenev roll kanda. Sekstetil on kahtlemata laulukirjutamise ning positsioneerimise annet, suutes seetõttu enamasti ülesannete kõrgusel püsida. Probleemid tekivad sealtmaalt, kui Dandy Age`i vokaalmaneer läheneb ning hakkab värelema Sigur Ros`i Jònsiga analoogses võtmes - neutraalseks jätvast falsetist paiskub tuttavlikku pompöösset tühjust, mis ei toida ega kata (nt nimilugu; Eleanor Whisper; This Mess Around). Ulguda eeskujulikult mõne kuulsuse moodi - kas seesugune teguviis väärib küünlaid? Seda enam, kuivõrd muusika kõlab sugereerivamalt kui Islandi popvisiitkaardil. Sellele vastukaaluks on sisukat analoogiat - nt loos The Moon With A Melody sulavad vokaalhäälutused ja helid mänguliselt üheks niidiks, avaloo Lost Imaginary hillitsetud rullumine meeleolukaks kitarrimaastikuks. Või teisalt enniomorriconelike haaravate viiulihaakidega Unexpected Secret Story. Pomp-element väreleb, paisub ning kiirgab väljapoole. Vot see on ilus, eepiline, ülendav ning...mhm...androgüünne nagu üllitise kaverprindilt peegeldub.

Kuula albumit siit

8.7

5/30/2010

Danish Daycare A Story Of Hurt (23 Seconds/AF- Musik/Bandcamp)


Rääkides Daniel Jönsson`i debüütalbumist tuleks alustada sellest, kuivõrd erinevad võivad olla mõtted esimese ja järgmiste kuulamiskordade vahel. Alul olin kindel, et alustan ülevaadet halbadest külgedest, et seejärel ka mõned positiivsused ära märkida. Praeguseks on jälle vaekauss teisele poole kaldunud...
34-aastane malmölane on (indie)muusikaringkondades olnud tuntud ansamblite Eyedrop`i (1997-2005) ja Emerald Park`i klahvkamängija, bassisti ja kitarristina. Esimese pundi harmoonilisest aasapopist ning teise rühmituse veidi järsemast, trummeldavast ja hõikuvast lähenemisest on Jönsson`i soolokal kuulda mõjusid mitmeid, kuigi ta püüab ennekõike leida oma teed. See ka õnnestub 11-loolisel üllitisel. Avalugu A Purpose To My Sins demonstreerib poptroonilist sirgjoonelisust, helklevat edetabelipoppi. Jönsson tõestab, et tema tugevaks küljeks on catchy`d refräänid, isegi kui sellest väljapoole jääv on mõnikord tuhm või kahtlase väärtusega. Lööb pompöösseks orkestreeritud reljeef, staadionitele liuglev ambitsioon (Second Day In June). Rootslase pompatakk võib kuulajast elegantselt üle kasvada, lämmatamata teda (Never Change Never Fade või albumi keskne, neworderlik Red Dead Flowers). Üldiselt domineerib kolmeplaaniline varieeruvus - on strummivaid kitarre, on sissejuhatusi piaanol, samuti on seda kokkumiksitult; ka on digitaalkõlalist elektroonilist eksperimenteerimist või vähemasti arglikku vihjet sellele (õnneks kuulub see erandite valda). Ka jääb miinuspoolele lovelorn-tüütus Boo. Lõpupoole äratatakse taas ellu indie-saurused; robertsmithilikku kaeblikku laulumaneeri on suisa mitmes kohas kuulda (pluss postpungilikud bassikäigud üleüldisemalt) ning pulpilikust tumedast velvetlikkusest kantud sissejuhatus lõpuloos The Man in White. Korralik popalbum.

Kuula albumit siit

8.4

12/18/2009

Tree No Leaves Peer Pressure-Mass Euphoria (Tree No Leaves)


Dustin Ray, Sarah Nicole ning Matt Novak aka Tree No Leaves andis selle aasta veebruaris välja albumi “Under The Covers”. Albumit alustas suurepärane tõlgitsusversioon Grizzly Bear`i loost “The Knife [Fun Maker Edition]. Bänd demonstreeris, et post-rock`i ning ämbientstruktuuride vahel balansseerimine, sealt uute territooriumite leidmine ei ole päris lootusetu ülesanne. Helikihtidesse oli kätketud oskuslikult abstraktset sentimenti, mis ei võimaldanud albumit kohe esimestel kuulamistel mõista (see on üks muusika võlusid).

Uus album on välja antud üha enam populaarsust koguva Bandcamp`i all, millest arvatavasti saab indiemuusika (turundus)kese tulevikus. Myspace`il ei näe ma tulevikku – melomaanidele ei piisa ülevaate saamiseks kahest-kolmest, parimal juhul viiest loost (mina kasutan myspace`i üksnes info hankimiseks). Miks peaks muusikahuviline ostma endale mingi albumi põrsas-kotis-põhimõttel, st ainult ühte-kahte lugu kuulanuna? Kuna Bandcamp pakub täit ülevaadet albumitest ning seal kasutatakse kolme erinevat promotsiooni-turundusmudelit, siis ei ole raske ette näha, missugust keskkonda inimesed eelistama hakkavad. Kas indieartistid peaksid üleüldse plaadifirmade alla kuuluma? Et plaate füüsilisel kujul vorpida? Näituseks CD`de valmistamine tänapäeval on siinkirjutaja arust kõike ehtsam ressursside raiskamine. Et kuulaja saaks plaadi puudutusest füüsilist aistingut tunda? Puhas hedonism, õigustamatute soovvajaduste tekitamine. Teiseks lugege Aimar Ventsel`i mõtlemapanevat artiklit “Indie ilu ja võlu?” ajalehes Postimees (26.11.2005). Minu jaoks ongi tänapäevased indieartistid nood kõrgete kunstiliste aadetega tegelased, kes reliisivad omi asju ilma vahendajateta. Pealegi on Bandcamp väga demokraatlik – vabalt reliisitud asjad on kõrvuti kommertsiaalse muusikaga. Muusikutel endil on võimalik valida sobivaim turundamise- promotsiooni mudel. Ühesõnaga, Tree No Leaves on valinud ühe neist mudelitest – üllitanud oma muusika vabalt allalaaditavana.

“Peer Pressure-Mass Euphoria” algab klaveri saatel ning peadpööritavate sketšidega. Ka avangu tiitel peegeldab sisu - Pimped Out Crack Smuggler. Tõsi, album muutub pärast seda sirgjoonelisemaks. Post-rock segunemas ethereal pop`iga – naisvokaal on esil, kuigi jah, jääb väheveenvaks, koguni häirivaks. Instrumentaalne Planet Blue toob rohkem selgust – jazzrock`ilik kidralainetus, loodushelid ning üleüldine tonaalsus paitavad kõrvu parimal moel. Poor Schooling jätkab sarnases võtmes, kuigi smooth fusion`i liinid hakkavad ära tüütama. Tõsi, lugu omandab lõpupoole eepilisema horisondi, luues lõppkokkuvõttes vastandliku üldmulje. Lõpulugu Summer Time Stress Monster on klaveri saatel kõrgustesse püüdlev pomp-pop, mis ootusi ei suuda õigustada. Ühelt poolt dekadentlik, teisalt ka ei suuda rõõmuküllaseid emotsioone esile kutsuda. Võrreldes eelmise albumiga on USA trio mujale ning kahjuks mittesoovitud suunas triivinud. Tõsi, seda hinnagut võib ka teistpidi vaadelda, kuna käesoleva albumi aluseks on 3 lugu Tree No Leaves`i debüütalbumilt "The Peach Tree Dance (2008, Modicum Of Silence). Tänapäevane new age muusika. Tehniliselt viimistletuselt kindlasti korralik album.

Kuula albumit siit

7.2