Bandcamp/Warp
- Indie pop
- Space pop
- Experimental pop
- Lounge pop
- Jazz
- Indietronica
- Avant-pop
- Art pop
- Electronic
- Post-pop
- Drone pop
- Shoegazing
- Neokrautrock
- Neo-psychedelia
- Noise pop
- Ork-pop
- Cinematic
- Alternative dance
- Doo wop
Põhjust oodata Prantsuse-Inglise bändi uut albumit oli küll ja küll -- eelmisest albumist oli möödunud juba 15 aastat ning teiseks oli tegu kahtlemata ühe kõige huvitavama (indi)bändiga üheksakümnendatel ning nullindatel. Kuivõrd möödas oli niivõrd pikk aeg, siis võis oletada, et kui taas albumi salvestamiseks kokku tuldi, ju siis on legenditel piisavalt kaalukat kuulajale öelda. Tõepoolest, 13-loolise üllitise esimesed viis lugu (sh albumi parim "Melodie Is a Wound") on korralik popmuusika Stereolab'i parimate päevade tasemel. Pärast seda kohati teravus laulukirjutamisest kaob -- helid (algosakesed) on ju intrigeerivad, ent mört valgub vuugivahest välja -- liidetavate summa on ilmselgelt suurem konkreetsetest kompositsioonidest. Mõned lood võivad tunduda mitte omaloomingu, vaid pelga tribuudina nende eeskujudele (a la Free Design). On ka varem juhtunud, et mitte kõige õnnestunumate lugude puhul hakkab Laetitia Sadier'i vokaal rõhuma, eriti kui ta hakkab teatud sõnu selge intonatsiooniga rõhutama (nt loos "Le Coeur Et La Force"). Eks nad teevad jätkuvalt ideaalpoppi (ehk isegi totaalpoppi), kuigi jah, et kas välja kukub ideaalne pop, on iseasi (1998-2001. aastal üllitatud kolmel albumil see ühildamine igatahes õnnestus). Ma vist ei mäleta nii otsest jätsu mõju üheltki nende varasemalt albumilt. Iroonia osakond töötab neil hästi -- nt loos "Electrified Teenybop" pannakse juustuse elektropopiga puid alla, mille taamal lõpuks jooksevad filmilinalikud orkestratsioonid. Päeva lõpus tuleb möönda, et legendite kosmiline doo wop võidab taas südame ja mõistuse. Kui albumi pikkus ei häiri, siis on juba hästi. 8.0 (6.5-9.0)
