Adam & Alma? Nimede järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on mingi gerontopop-aktiga. Tegelikult nii see ei ole. "Adam" on Johan Graden (kes välimuselt meenutab kangesti ühte Eesti nooremapoolset muusikakriitikut) ning "Alma" on Ellen Arkbro. Päritolumaa on Rootsi ning locus`eks on Stockholm.
Mida muud saakski väita nende debüütalbumi "Back To The Sea" kohta, kui et Rootsi popmuusika oma headuses. Elektrooniline, unistuslik, harmooniatesse-meloodiatesse mässitud. Tegelikult sammuvad Adam & Alma julgemalt oma rada kui keskmine svenssonite indie pop - avalugu Things pakub kaemusliku dream pop-tõlgenduse, mis kõigub raskelt laetuse ning kerguse vahel, Smile For Me, Sun on tujuloovate bubblegum-rütmidega elektrooniline pop. Habras, naiivne ja minimalistlik - vokaalsilpidele toetuv repetiivsus, happelised sündifoonid rutiini loomas ja murdmas, Naked paljastab duo süngema pale, mis kõlab ilmselt nii nagu näiteks Serena Maneesh oma varstiilmuval teisel albumil kõlama hakkab - shoegaze-tumedus electro pop`i ja psühhedeelia tonaalsusesse mässituna. Nimilugu on suur pop suurte tähtedega - tuimale sigurros`ilikule golemile on massiivsete ja laialihajuvate klaveriakordide, väreleva naisvokaali ning electro rock-refräänidega hing sisse puhutud. Lõpetav Bon kihistab hõrgult kellamängu- ja klaveriakorde, vokaal- ja keelpillifluidumit. Tõepoolest, kahte viimast pluss avaträkki võib vaadelda kui ühte kimpu, millest siiski igaüks säilitab oma eriilmelisuse.
"Back To The Sea" on imetlusväärne album, kus kohtuvad lo-fi`lik naiivsus ja jõuline eepilisus, haavatavus ja tõsiilmelisus, lihtsad popskeemid ja eksperimentaalne helikeel. Ning demonstreerib seda, kui tähtsat rolli muusikas etendavad vaibumine ja vaikus.
Kuula albumit siit
9.3
