Voyageurs Alien Iverson (FMA/Bandcamp)

Fayetteville-based project Voyageurs released the third issue, continuing their uncompromising proceeding within psychedelic-loaded space rock and fluttering drone rock/stonergaze/psych-rock conception on it. No doubt, I have no certain idea why the title of this 5-track release does have an indication to the former NBA basketball star and problematic boy Allen Iverson who is playing in Turkey at the moment. Obviously it is related to a word game only. Or might there be an entrace for a kind of alien rock in some way as well? If to consider the set is used to hint at strongly moaning vocal manners while being full of burnt-out emotions and making out in-nervate motorik undercurrents through the interplay between spaced-out guitars, castanet shakings, murky cadence piles and hypnotic circle-moulded gears at times, indeed, it does have a strong appeal upon it. Especially impressive combination of those elements is the ending track Sleeping Outdoors. If you have been into the music by the likes of Spacemen 3, Spiritualized, The Brian Jonestown Massacre, anyway, this small bunch of songs could exactly be thought for you in the first place.

Listen to it here

9.0

[Artistid] This Lonely Crowd

Sinewave
Myspace
Lastfm

This Lonely Crowd An Endless Moment Everyday All the Time (Sinewave)

Kaheldamatult üks Brasiilia sünonüüme on hea ning mitmekesine muusika. Siinkirjutaja jaoks on küll Brasiilia muusika-alane kogemus jaotunud mõneti ebaühtaselt: bossat, bossat ning veelkord bossat, lisaks Os Mutantes`it, jazz`i, kohalikke rütme, klubirütme (techno`t ja house`i) plaadifirma Tranzmitter`i vahendusel, natuke goregrind`i ja freeformfreakout`i pluss korralikus koguses elektroonikat, indie`t ja post-rock`i. Kolme viimatimainitu žanri kogemus on tulnud peamiselt 2 allikast: Psicotropicodelia- ja Sinewave`i-nimeliste leiblite vahendusel.

Näiteks seni üks selle aasta albumeid- Hangin Freud`i "Sunken" - sai just äsja Sinewave`i viimase reliisi staatusest lahti. This Lonely Crowd (algusaasta 2009) koosneb viiest tüübist, kes tulevad Curitiba`st, Brasiilia kaguosa innovaatilisest linnast. Alustame visuaalsest küljest- albumi kaas meenutab kangesti My Bloody Valentine`i "Loveless"`i. Seoses ei ole kahtlustki. Et kas pakutakse MBV`i tribuuti või? Siiski mitte, kuigi Alan Moulder`i stiilis produtseeritud värki on siin küll. Kui esimene, vaikselt abrassiivse müraseina najal tuure koguv avang The Name of God in Children´s Heart välja jätta, siis selgub, et ansambel on tugevalt The Smashing Pumpkins`i kiiluvees. Power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i elemendid moodustavad üllitise vundamendi, seinad ja katuse. Ning ilmselt ei ole hetkel ilmas teist lauljat peale Humpty Dumpty (või on see hoopis Red Queen?), kelle lähenemine meenutaks niivõrd Billy Corgan`i spooky`t-hingekriipivat (samas ka väljakandvat) vokaalmaneeri. Mulle nad igatahes väga meeldivad - keeran kõrvaklappidel volüümi põhja ning rock-ürgmees kargab välja. Sirgjooneline, lööv ning piisavalt krutskiline - kidrariffide massiivid, millest täiskihutamise pealt omakorda uued kihid välja kasvavad, nakkavad pillikäigud, kõikehaaravuseks ülenevad kidramüraseinad (nt Crash Course) - piisavalt peatusi-kiirendusi-peatusi-vaevu ühtlast tempot üksteise järel, ning serotoniinilaks ongi armutult laiali jagatud. Arhetüüpne rock. Selles bändis on tohutult energiat ning potentsiaali. Tohutult. Kuigi edaspidi peaksid nad Chicago legendi tee pealt veidi kõrvale keerama. Kuid näpp peale!

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu

Kangsinu Planet Of The Rape (Jamendo)

Kangsinu on Lõuna-Korea punt, mis segab põnevat kokteili. Õieti küll üksteise kõrval seisvaid helisegusid, kuna nende (lühi)albumeid on kümne ringis. Millest omakorda paljud on kontseptuaalid. Näituseks album “the madness”, milles lugude pealkirjad edastavad kitsast eesmärgistatust ning sageli ka instrumendipõhisust (prepared piano, mad scratch) ning “short music” volüümid viitavad vormile. Ka enamike plaatide ümbristel on lihtsalt minimalistlik kiri valgel taustal (ma ei tea, kas ülipisikesed erinevused kirjas osutavad ka teistsugusele tähendusele või on see ainult kalligraafiline nüanss). Eksperimentaalelektroonika, inditroonika, klassitsistlikud piaanoseaded, orkestreeritud helid ning marsimuusika, reibas lõõgastav elektrooniline pop (a la Pizzicato 5) ning veel palju muud. Selle bändi puhul ka torkab silma armastus kingapõrnitsemise vastu. Niipalju kui mul õnnestus selle projekti kohta infot hankida, oli nende debüütalbumiks “toe gazed” (esmakordselt üllitatud 2007. aastal). Ilus album, kaunid laulud. Läbikasvavad helikihid. Kaug-Ida inimestele sümpatiseerib kingapõrnitsemine (ka meie Pia Fraus`ile olla väidetavalt seal - täpsemalt Jaapanis - turgu). Laulja korea aktsent lisab inglise keelele ning muusikale palju tervitatavat omapära juurde. Tõsi, vahel tekkis kaalutuse tunne - tahtnuks, et heli kõlanuks lõikavamalt ning raskemalt. Et jalad puudutanuks taas pinnast. Valitses aimdus, nagu Slowdive teinuks unplugged-sessiooni (seda lausutut ei tasu siiski etteheitena võtta).

Väljakutsuva tiitliga “planet of the rape” koosneb kolmest loost, kogupikkusega 13 minutit. Esimesed kaks kuuluvad hakkiva, lõhkuva, trummeldava, paljut haarata püüdva (dada)elektroonilise ning elektroakustilise eksperimentalismi keeristesse. Muljetavaldav! Lõpulugu, 7-minutiline waiting sci-fi metastasis on ekstaas - tumepsühh(edeelne)-stonergaze. Saamaks seesugust tulemust, tuleks omavahel kokku panna Lycia ning Swervedriver. Viimatinimetatu helimassiiv ning esimese darkwave`ilik hingus ning Mike VanPortfleet`i vokaal. Iga unistuslikkusest lugu pidav artist võtaks seesuguse taiese oma repertuaari. Vaadake ka loo videot! Ühesõnaga, album koosneb kahest väga erinevast, kuigi teineteist mitte välistavast poolest. Kaugel sellest.

Kuula albumit siit

9.4