Tyler Walker Spacefaring Male (Bandcamp)

New York`i situatsionist (rühmitus Improv Everywhere) ja muusik Tyler Walker koos ohtra abiliskonnaga on koonud 12-loolise crossover-albumi. Latiinorütmid ja -meeleolud lähemast ja kaugemast ajast kohtuvad jazz`i, kinemaatiliste teemakatkete, fusion-kokteili, space age pop-hinguse, autotuunitud vokaalide ja spoken word-uuristuste, psühhedeelia/acid pop-faksiimiga - teisisõnu, samuti muusika ning stiilide virvarriga lähemast ja kaugemast minevikust. Kokkuvõtvalt jääb domineerima mõnus lounge`ilik miljöö. Siinkirjutajale meenutab käesolev üllitis ennekõike kalifornialase Eugene Harrington`i albumit "The Life Of Eugene Harrington" (2010, Noecho Records), kus ristati sarnaselt akustilist, happelist ja improvisatsioonilist elementi. Muidugi, varjundeid on märksa rohkem ning seoseid tekib sittakanti. Näiteks tolmused Hammond-oreli käigud loos Crashed teevad põike "mitteloogilises" suunas, suundudes dance rock`i suurkuju The Charlatans`i mängumaile. (Piirame reaalsust, jagame ning määratleme konkreetseid maailmu selleks, et saaksime konstrueerida "normaalsust" ja "mittenormaalsust"). Ah jaa, muuseas, "Spacefaring Male"-i on kirjeldatud kui "sürreaalset kosmosesaundträkki moodsale inimesele". Lepime siis sellega. Proosit!

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] La Compagnie Cuanol

Jamendo
Myspace
Lastfm

Nameless Dancers Morning Touches (Bump Foot)

Nameless Dancers`i taga on Jevgeni Haritonov, Moskva underground-sügavuste üks võtmefiguure, kirjanik, kultuuriaajakirjanik, ürituste kuraator, kes on osaline ansamblites-projektides Microbit Project, EugeneKha, Yoko Absorbing ning teinud ka muusikat oma pärisnime all. Kui kellegi kohta võiks muusikalises plaanis kasutada iseloomustust "mitmekülgsus", siis on see tema - muusik Jumala armust. Avangardrokk ja eksperimentaalne elektroonika (glitchtroonika, lobit/drone), ambient, noise, downtempo, chillout, sound-art, sound collage.

Nameless Dancers`i esimene album "Cloudy Coffee" (2009, 45RPM-Records) oli sulnis (disco) house- ja drum and bass-rütmidega lounge-muusika, postmodernistlik easy listening. Haritonov ei oleks tema ise, kui ta ei üritaks põhituuma tsentrist väljapoole nihutada.

"Morning Touches" suudab eelnevast eristuda konkreetsete aktsentide poolest. Venelane ei ole teinud saladust sellest, et käesolev projekt on "olevikuväline" - muusika on inspireeritud 80ndate lõpu Nõukogude värvikirevast ning uhkeldavast graafilisest disainist. Kui muusikat teha, siis kas nostalgiapilguga minevikku või siis aimamisi tulevikku, vältimaks oleviku närvilisust. Käesoleval albumil on glamuurne transformatsioon helisse realiseeritud. Disco house-biidid on asendunud kinemaatilistema rütmidega, ajatut sentimenti on enam. Sound collage`i skeemid on selgelt välja joonistunud. Siin on Nõukogude-aegset psühhedeelset oreligruuvi, atmosfäärilist futupoppi, italo disco`t, bigbändide vahemereäärseid helesiniseid heiastusi ning latiinorütme. Kohati muutub helikeel üdini kergeks, ülenedes oma naiivsuses. Täna oli õhus tunda kevadist hingust ning "Morning Touches" sobitus sellega paganama hästi. Tõepoolest, kevade rütmika - pidev muutumine ootamatutes suundades.

Kuula albumit siit

9.5

Juanitos Best Of (Jamendo)

Tegelikult see “Best Of” ei ole päris Best Of, kuna kätkeb muusikat konkreetselt kolmelt albumilt: “Sou&Roots Vol.1”; “Sou& Roots Vol.2” ning “Crazy Vibrations”. Võimalik, et juhtfiguur Juan Naveira aka Mr Juan (lisaks Juanitos`ele on tal ka 2 kõrvalprojekti: Miss Emma – lollipop-akt ning Limbo deluxe – latin-ska-akt) loeb nimetatud kolme ka Juanitos`e (tuntud ka kui Los Juanitos) parimateks. Ma ei tea. Eklektilisemat muusikat kui seda 90ndate alul alustanud bändil on raske leida. Segades omavahel kokku väga erinevaid žanreid - põhirõhuga ladina rütmidel - on Juan Naveira suutnud oma loomingu värske ning jõulisena hoida. Muideks, laulab nii prantsuse, hispaania kui ka inglise keeles. Avalugu Sai-k-delic Party on hoogne segu psühhedeeliast ning tropicàlia pop`ist. Glitter Bomb kõlab nagu Mark E Smith oleks taas rockabilly lainel. Laulumaneer on väga sarnane – kõik need vokaalfinessid ning arrogantsed leftfield-popstaari häälikulõpud-hääldused on omal kohal. Ainult pasunate olemasolu tõmbab selles loos veidi piiri The Fall`i ning Juanitos`e vahele. Aga seegi on suht kunstlik piiritõmbamine. Üleüldse – psühhedeelsed klahvpillid ning brassorkestratsioonid loovad albumil muretu õhkkonna. Pluss törts huumorit. Albumi überträkid on veel Do The Cobra – mida pasunad! Võiks vabalt mõnd Robert Rodriguez`i filmi helindada. Hola Hola Bossa Nova ei ole tegelikult päris-bossa – hullult psühhedeelse draiviga lugu, mille refrääni tekib ülemheli. Supernatural on tänapäevane urban soulfunk – teate küll, emssii-element ning puha. Nagu arvata võite, on see ennekõike Naveira modernne urban. Ainult tema on seesugust asja niimoodi võimeline looma. Albumi parim lugu on lõpetav Stereophonic Motor Club. Libiseva bassisaundi, surfkidra ning elektriorelitega keerab Naveira end üle võlli. Ning mitu korda järjest. Surf rock parimal kujul. Nagu eelpool vihjasin, ei too käesolev album kõiki Juanitos`e jõujooni välja – kindlasti soovitan kuulata ka Juanitos`e albumit “Exotica” (2000), mis anti Jamendo poolt 2007. aastal uuesti välja. Igale eksootikapopihuvilisele ning melomaanile kohustuslik kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8