Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga chamber folk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga chamber folk. Kuva kõik postitused

2/07/2011

Nick Rivera Happy song is a happy song (La bèl)


In Cagliari born but now in London residing Michele Sarti aka Nick Rivera is being and has been participant in the line-up of many groups (Bron Y Aur; Franklin Delano; Sunny Day Sets Fire; Oh Atoms; Takoma). Yet, his recent project is definitely an act of intimate folk, or folk-based art which tends to search for diverse sonority fields, potent harmonic angles, making out impressive experiments with baroque pop, shuffling analogue electronics and cinematic undercurrents of epicness, all in all, finding out an equilibrium between the kind of astonishing inner harmony and outer form of beauty. Of course, Sarti is not alone, being assisted by many other musicians. For instance, at Renee Luise, the opening track, beautiful unisoned vocal lines are compiled by voices of him and Mary Dow. Indeed, an amazing track. Or in the other place the unisoned chords of fingerpicked strings (guitar, ukulele) and cello keys do play out a perfect chamber folk example (Horn Y Orgy). Or is it as if Air`s Moon Safari`s most epic moments were mastered in the vein of chamber pop attitude somehow? The title track enters into the indie folk area, more concretely, reminding of the Welsh whimsical folk wizards Gorky`s Zygotic Mynci`s playful shufflings on the ground of bucolic acoustic pop jams and acid-filled synthezised passages. Happy song is a happy song is one of the most excellent appearances (if not the best) in 2011 so far. Imagine you having a home in the countryside and you are sitting outside for looking at the sun`s going down. A truly great monumental set indeed.

Listen to it here

9.8

12/07/2010

The Dog Pòstumo (Transienda)


The 9-track album of the Spanish band The Dog does start out with an ancient advertisement clip against the marijuana smoking, which soon delves into scuffed guitar riffs and electronic mix-based turmoil. As a whole one it seems in its very beginning to pretend for a kind of soundscape searching for its source between silence-infused images and furious yet controlled guitar ascents. A bit later it is used to get evolved into melancholy-pitched post-rock reflexions accompanied with subtle classical/baroque/chamber music elements, and soon, on the other side irreversibly setting itself up for dream folk-esque status unwinded via fingerpicked guitars, airy vocal arrangements and its whispering modifications, violins, glockenspiel thrums and harmonica-alike ingoings. Sometimes it sounds quite close to A Silver Mt Zion (especially No sè què cenar), at the another time it is used to sound like a sort of wistful Penguin Cafe Orchestra. In a nutshell, I shall have to admit that Pòstumo is full of outstanding examples which can be classified as "post-folk", as it was precisely described by Rajsank from the Yamanotedreams blog, indeed.

Listen to it here

9.2

10/11/2010

Multi-Panel Train Times For Sway (No-Source)


Utrecht`ist pärit Ludo Maas läheneb 2004. aastal salvestatud, kuid muusikatööstuse radaritele nähtamatuks jäänud albumil folkmuusikale tervistavalt nihestatud ülekandega, andes nimetet žanrile uue mõõtme ja vitaalsuse. Tõsi see on, et noore hollandlase muusikat iseloomustab tabavalt multipaneelsuse mõiste, andes seeläbi võimaluse kokkupuutepunktidele ning ohtratele vihjetele.

13-looline album on täidetud meloodikalaadsetest progressioonidest, drone-liinidest, shoegaze`i mikroskoopilistest fookustest, strummivatest akustilistest kitarridest, minimalistlikust elektroonikast ja IDM-rütmikast, lehmakellaindie`st ning lo-fi-laadsest koendist. Vahetevahel paisuvad osad mini- ja kvaasisümfooniateks, teinekord sumbub helijoon kestvasse hillitsetusse (kuigi see on kaunis sumbumine). Eriliselt märkimisväärt on modernklassika ja ambient`i vahele paigutuvad sünkjalt tüüned osised. Omaette väärtus on Maas`i värelev ja varjuküllane vokaalmaneer, kaasates vahetevahel ka amsterdamlanna Pien Feith`i (sooloEP "The Wilderness Sound" aastast 2007, samuti osaline ansamblites The Very Sexuals ning Neonbelle) - kelle vokaal justkui pärineks tänapäeva Põhja-Ameerika eksperimentaalfolgi traditsioonist -, pakkudes suuri momente. Keskmise inditroonilise muusika anonüümsusest kontrastselt eeskujulikum üllitis.

Kuula albumit siit

9.3

7/17/2010

Liam Sanipe Night Visions (Apophenia)


Kanadalase Liam Sanipe`i aka paper & metal`i 8-looline album algab igatsevalt eepilise folgi võtmes. //I just want to go to see/but you`ll never last//. Vargsi liikuvad kitarriakordid tinklevad taamal, luues uusi toone ja rütmikäike kahisevate tšellode taamal. Järgmistes lugudes kammerlikkus hääbub ning esile tõuseb klassikaline (alt-/anti-)folk-liin, lüües intiimsete taustade ning hõrgu laulukirjutamisoskusega. Klassikutest meenub ennekõike Nick Drake. Unistuslikud pudemed on vaheldumas plekiste kitarride robustete nootidega, mille taamal on kuulda olmehelisid (ukse sulgemised, röhatused), ilmselt rõhutamaks ameeriklase helikeele loomulikkuse taotlust. Tõenäoliselt ei ole vaja märkidagi, et plug-in-salvestamisvõtted on kõrvale heidetud, kuivõrd sügavuse ja intiimsuse rõhutamise seisukohalt on see samm ka ainuõige. Muusika, mis näib igati pisihetkedes kinni olevat. Loos Night Walking naasevad sametised tšellod ja vaevukuuldavad orelid ning Sanipe näitab sugereeriva laulmise meistriklassi, või teisalt häälutuslik jõudemonstratsioon nimiloos. Kaasaegsetest sugulushingedest soovitan kuulata Itaalia folkarit Artwood. Neist artistidest kahepeale peaks piisama klassikalise singer-songwriterlus-/folgielamuse saamiseks.

Kuula albumit siit

9.2