Kuvatud on postitused sildiga World music. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga World music. Kuva kõik postitused
12/07/2010
[Old but important] The Transmitters Count Your Blessings (You Are Not Stealing Music)
I can not even hesitate for some seconds that the British-rooted post-punk movement has probably offered one of the most impressive moments during the overall pop course, spawning a lot of bands with different point of views, from mocking dadaistic pop ideas to artistical endeavor for creating new exhilarating near-pop conceptions. More concretely, from industrial music-driven vanguard conceptions (This Heat) to danceable krautrock-influenced experimental punk occurences (The Magazine; Public Image Limited; Gang Of Four) were only some ways to illustrate this wave of new offsprings. There were also an array consisting of The Fall, The Mekons, Echo & The Bunnymen, The Cure, The Slits, Swell Maps, The Pop Group among others. This is music I like to consider a kind of punk music instead of so-called punk music I am used to really despise for its empty twitch (Public Image Limited pisses off Sex Pistols for sure).
Undoubtedly The Transmitters has been among the best examples of the kind of. They released three albums all in all from which the last one Count Your Blessings (1987/1989) was reissued under the Portugese label You Are Not Stealing Music in 2006. The album of 8 tracks reveals psychedelic spaced-out avant-rock environments, even the elements of world music are up here to be infused into a vibrant universe of funk rock guitars, hysteric singing/manifesting manner and detail-riched drummings, remembering the albums of CAN by the second half of 70`s. Especially outstanding number is Radio Studente, mixing burning psychedelia (of caustic synths and abrasively repeating space fusion-alike guitars) and sufi music into an exhilarating whole. However, after the hiatus of The Transmitters, the members of the band continued to make up their cult position in the line-up of Transglobal Underground, and Loop Guru.
Listen to it here
9/14/2010
[Kogumik] ULQUTUSHUY volumen1 (Los Emes Del Oso)
Prantsuskeelne label Los Emes Del Oso lükkab tänuväärset üritust, reliisides erinäoliste artistide sekka eksootilisi maailmamuusika mõjudega helisid. Konkreetsemalt ketšuakeelset muusikat, helisid Peruust ja Boliiviast - kui ketšuate ehk endise Maia (Inka) impeeriumi järeltulijate põhialalt (lisaks elab neid suuremate gruppidena veel Tšiilis, Kolumbias ja Argentiinas). Justament, maailmamuusika mõjudega üllitisi, kuivõrd nimetet 15-looline kompilatsioon kätkeb eneses ohtralt improvisatsioonilisi, psühhedeelseid ning teisigi tänapäevaga seostatavaid hetki. Nimelt minu kui läänemaailma inimolendi ettekujutusse on sööbinud pilt pärimusmuusikat kui millestki ontlikust, autentsust säilitada püüdvast või seda restaureerivast (mitte dekonstrueerivast) muusikast. Tõepoolest, flöödimuusika improd, puhkpillide ja trummide saatel free jazz`ile lähenevad momentumid, emotsionaalsete raadioonude vaimus lugudele pealelugemised annavad ketšuade muusikale kaasaegse mõõtme, olemata seejuures kuidagi ära lörtsitud. (Rääkides veel psühhedeelsest kogemusest, on väga usutav, et Lõuna-Ameerika põliselanikele oli see ilmselt kauem tuntud kui valgele inimesele). Teisalt, sellelt kogumikult võib leida ka viiulipartiisid, millel on palju sarnasusi keldi folgiga. Lood on talletatud festaritelt ja karnevalidelt ning räägivad nende müstilistest jumalatest, armastusest ning värdjalikest konkistadooridest. Kaunis ning rikastav kogemus (kuulamis)rutiini hajutamiseks.
Kuula albumit siit
8/09/2010
Wings Of An Angel Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art) (ParaLucid)
"Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art)" on Felix Kaplan`i aka Wings Of An Angel`i järjekorras viies album. 10 lugu ja 53 minutit paljastavad israeliidist müstiku tihke kontseptsiooni, mis koosneb araabia/Lähis-Ida motiividest, eeterlikust koorilaulust, helipoeesiast, spoken word`ist, free jazz`ist ning vaevumärgatavast immitsevast elektroonikast. Tõepoolest, üldistatult võib seda teost käsitleda osana maailmamuusikast, kui moodsat fusiooni, milles traditsionalistlik laulumana on toetatud naturaalpillide (hurdy-gurdy, viiul, tabla-trummid) ja programmeeritud rütmidega. Meeleolud kõiguvad minoorse ja tumemeelse vahel või siis seguna kahest, mängides kohati teadlikult darkwave`iliku kontseptuaalse süngusega. Iseäralikem lugu on Ishq For Majnun, kus sõnum edastatakse emsii võtmes, mille taamal hakkavad tumedakõlalised orkestratsioonid tasahilju progresseeruma. Kunstiliselt suurepärane album, mis lisaks kõigele demonstreerib võimalikkust, et juudid ja araablased võivad rahumeeli üksteise kõrval eksisteerida ning teineteise kultuuripärandit austada.
Kuula albumit siit
9.3
6/03/2010
[Laivsessioon] The Dreams Live at WFMU on Brian Turner's show, 5/4/2010
Prantsuse duo/armastajapaar Nafi aka Scott Serpent ja Armelle aka Bisoubisou jäid selle aasta esimesel poolel silma suurepärase singlikimbuga Beko DSL`i alt (kuigi see ei olnud nende esimene reliis). Tandemi segu avant-punk`ist ja no wave`ist jättis kustumatu mulje oma kummastavalt ekstaatilises miljöös.
36-minutiline sett 9 looga pakub helinäiteid post-punk`ist ning no wave`ist kuni dub`i, reggae ning maailmamuusikani välja, kuhu vahele mahub monotoonset šamanismi (Intro / Reggae 1 / Rising Son), primitivistlikult programmeeritud süntekaid-elektroonikat, psühhedeelset kihistust ning müraseinu. Mis olulisim - nad suudavad oma kontseptuaalsed visandid realiseerida, ideed reaalseks apoteoosiks vormida (nt Reggae 2; Tropique du Cancer). Nihilistlikud nihked - mille kõrvalt ei puudu konstruktiivsus - ning kompromissitus on instrumendid selleks. Bändis valitseb demokraatia - kord laulab Nafi, kord Armelle, kord läbisegi. Legenditest meenuvad varane PIL, The Slits, The Screamers, Sonic Youth, ehk isegi Elastica, tänapäevast Gang Gang Dance. Kuid kordagi ei teki tunnet, et The Dreams võiks olla üks neist - üks nende derivaatidest. Suurepärane sess. Kuulake ja nautige - ning vajadusel ka õppige, kuidas tuleks punkmuusikale efektiivselt-adekvaatselt läheneda.
Kuula albumit siit
Sildid:
Art-punk,
Avant-punk,
Crossover,
Dub,
Live session,
Motorik,
No wave,
Post-punk,
Psychedelic,
WFMU,
World music
5/25/2010
IlKobra All'epeca (Sostanze)
IlKobra on klassikalise muusikahariduse taustaga Edoardo Taori, kes on muuseas mänginud ka nu metal- ja hardrock-puntides. Mis iganes, kuid 6-7 aastat tagasi avastas itaallane enda jaoks pöördumatult elektroonilise muusika võlud ning aastad hiljem asutas plaadifirma Sostanze Records`i. Ta on jaganud lavalaudu seesuguste klubimuusika legenditega nagu The Panacea, Vinka, Crystal Distortion, Suburbass, Banditos, Pseudonym ning Empatysm.
Kuulates roomlase teist albumit tuleb nentida, et tegu on tõepoolest andeka ja huvitava muusikuga. Drum`n`bass on kese, mille ümber keerlevad ning mida uuristavad reiviturbulentsid, orkestreeringud, turntablism ja maailmamuusika elemendid (araabia motiivid), klassistsistlikud ja kammerlikud virvendused ning muidugi struktuuri kõvasti raputavad bassijurakad (mis kohati muutub väga madalsageduslikuks müdinaks). Sageli see kese intensiivsuse laksu all nihkub, muutudes thrill`n`bass`i nihilistlikuks vooks. Bassid on tõesti eeskujulikult valjud ja sünged, teisalt kõrges heliregistris võib tajuda avarat värvigammat. Helide tagant peegeldub kompromissitus, mis - arvestades lisaks ET tausta - kuulub pigem avangardi valdkonda kui täidab tantsuplatsi helindamise eesmärki. Teisisõnu, Edoardo Taori pillub-viskab-lammutab-ehitab, kaotamata hullunud mängu juures kordagi elegantsis ja kvaliteedis.
Kuula albumit siit
9.4
2/05/2010
1/12/2010
[Vana ning oluline] XYDZO Y (Pulsations For You)
“Y” on suur album. Kuigi välja antud Pulsations For You poolt 2008. aastal, viivad selle jäljed 2003. aastasse. Suur album kuidas? Sven Swift (aka Bettina Rhymes) võrdles seda Eno-Byrne`i legendaarse koostööga “My Life in the Bush of Ghosts”, samuti on seda nimetatud üheks parimaks vabalt reliisitud albumiks üleüldse, millega saab üksnes nõustuda. “Vabalt reliisitud album” on üldjuhul vajalik, kuigi konkreetsel juhul liigagi piirav kategooria. Plaadiümbriselt vastuvaatav kaheharuline oksaraag (milledel omakorda on uued oksaraod, ning pudemed) sümboliseerib siin olevaid põhielemente. Üks on etno/world music ning teine teravanurkne elektroonika. “Y” on vaieldamatult eksperimentaalelektroonika/etnomuusika tippteos, kaasaegse etnofusiooni teenäitaja, kuigi reaalselt mõju omal ajal ilmselt mitte väga avaldamata.
XYDZO taga on mees nimega Ljekio Ulmar, kes oma igapäevast leiba teenib metsavahina Karjala looduskaitsealal töötades. Ta asutas projekti 1999.aastal eelmise projekti ИР varemetele. Tema aktivasse kuuluvad veel osalemised erinevates projektides (Экология Звука, Yoki, Девять) ning sooloalbumitel. Karjalase tihe seos-seotus loodusega on helipildis tajutav. Sellega seotult ka Karjala šamaanide kuulsusrikas minevik. Albumit on kirjeldatud järgmiselt: “Looduse hääl, Karjala taiga müra, Aafrika päike, polaarvalguse tuiklemine, ning vaikus ja lõp(pe)matus samaaegselt.” Aga on muudki - lugu Alebet (millele laenab hääle keegi Zuzina) on bõliinalaulu ning elektroonika ristand, sarnanedes seeläbi teise Vene ansambliga Volga. Lisaks on laenatud kajaefektidesse mähitud vokaalsämpleid ühelt muistselt Islandi fonograafilt (albumi ühes väljapaistvaimas-eristuvaimas loos Djug - agressiivselt motoorse pulseerimisega drone-vektor avab uusi universumiuksi) ning ka aborigeenide kosmogoonilisi mustreid ei ole välja jäetud. Ühesõnaga, lisaks sisule on album ka geograafiliselt sirutuselt sõna-sõnalt maailma(le kuuluv) muusika. Etnofuturistlike ning transtsendentse ülevuse tõttu ei piirdugi “Y” ainult sellesinatse Sinise Keraga. Elektroonilisel helimaastikul on tunda nii ninjatune`ilikku sünteetilist sametpuudutust kui ka warp`ilikku teravust ning väänet (mainitet adjektiivide taha peituvaid plaadifirmasid mainib Ulmar enda peamiste mõjutajatena, kõrvuti etnotaadi Glen Velez`iga). Teravat, kiiskavat võnget paljastab ehk kõige paremini lugu Tudrahi, millele eelneb imetabaselt hõllanduslik Kuyhet. Loos Tulie (on see Tuli?) ristuvad newage`ilikud flöödiheiastused ning afrofuturistlikud rütmid. Kuna album on täis rohkem- ja vähemvarjatud nurki, tundmatuid muutujaid, siis iga kuulamiskord annab uue tulemuse. See ongi meisteroopuse põhitunnus. Ka kuulake XYDZO kahte ülejäänud albumit - “Untitled” ning “Timber: Old Lumber”.
Kuula albumit siit
12/03/2009
Xurxo Romaní Escarnho e maldizer (Aregueifa)
Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.
Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.
“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.
Kuula albumit siit
6.5
11/17/2009
Tellimine:
Postitused (Atom)