[Kogumik] ULQUTUSHUY volumen1 (Los Emes Del Oso)

Prantsuskeelne label Los Emes Del Oso lükkab tänuväärset üritust, reliisides erinäoliste artistide sekka eksootilisi maailmamuusika mõjudega helisid. Konkreetsemalt ketšuakeelset muusikat, helisid Peruust ja Boliiviast - kui ketšuate ehk endise Maia (Inka) impeeriumi järeltulijate põhialalt (lisaks elab neid suuremate gruppidena veel Tšiilis, Kolumbias ja Argentiinas). Justament, maailmamuusika mõjudega üllitisi, kuivõrd nimetet 15-looline kompilatsioon kätkeb eneses ohtralt improvisatsioonilisi, psühhedeelseid ning teisigi tänapäevaga seostatavaid hetki. Nimelt minu kui läänemaailma inimolendi ettekujutusse on sööbinud pilt pärimusmuusikat kui millestki ontlikust, autentsust säilitada püüdvast või seda restaureerivast (mitte dekonstrueerivast) muusikast. Tõepoolest, flöödimuusika improd, puhkpillide ja trummide saatel free jazz`ile lähenevad momentumid, emotsionaalsete raadioonude vaimus lugudele pealelugemised annavad ketšuade muusikale kaasaegse mõõtme, olemata seejuures kuidagi ära lörtsitud. (Rääkides veel psühhedeelsest kogemusest, on väga usutav, et Lõuna-Ameerika põliselanikele oli see ilmselt kauem tuntud kui valgele inimesele). Teisalt, sellelt kogumikult võib leida ka viiulipartiisid, millel on palju sarnasusi keldi folgiga. Lood on talletatud festaritelt ja karnevalidelt ning räägivad nende müstilistest jumalatest, armastusest ning värdjalikest konkistadooridest. Kaunis ning rikastav kogemus (kuulamis)rutiini hajutamiseks.

Kuula albumit siit

[Artistid] Xera

Xera
Xera
Myspace
Lastfm

Guezos Oito Destinos (Aregueifa)

Galiitsiamaalt, Hispaaniast pärit 7-liikmeline ansambel demonstreerib oma locus`ele ning plaadifirmale Aregueifa (mis omakorda peegeldab locus`t) kohast helipilti. Nende etnopopi skeemi läbivad psühhedeelsed (oreli)sõidud (Terradentro); teisalt - rahvuslikult meelestatud Astuuria-Galiitsia bändid ei saa loomulikult läbi ilma omi (keldi) juuri demonstreerimata. Näituseks avalugu Guezada 69 ristab etnorokki ning happelist tantsurokki. Justkui haldjad saabunuks madchesteri-peole ning võtnuks peo üle. Loos Acción-Reacción tõugatakse psühhedeelia valjult refrääniosas sisse; sinna kõrvale on ka lisatud introspektiivset tahku. Vals do Regueiro ristab omavahel downbeat-käike, hardrock-riffe ning kohalike torupillide (gaita) sentimenti. Gaitad ning oreligruuvid hoiavadki enamikes lugudes elegantselt meeleolu üleval. Todo Perfecto on ainus, mis mulle käesolevalt ei sümpatiseeri - kuigi seda alustab sulnis yanntiersen`lik akordionimotiiv, muutub träkk õige pea suhtkoht platnoipopiks ning banaalseks latiinoestraadiks. Obskuurne Benvida a Terradentro on minu lemmik, mis oma lühiduselt ning kaemuslikult iseloomult on pigem mõeldud interlüüdina ja sissejuhatusena lõpuloosse Terradentro.

Kuivõrd Viljandi Folgi organiseerijad on lisaks piiritletult pärimuslikule muusikale ka kutsunud sinna bände, mis on otsinud popist tuge (Oort, Zetod, Haydamaky), siis Galiitsia-Astuuria skeenest leiaks küll ja küll adekvaatset täiendust oma roster`i täitmiseks (nt Xurxo Romani, Xera, PROJECTO [TREPIA] jpt).

Kuula albumit siit

8.1

EugeneKha River Songs (Clinical Archives)

Moskvalase Jevgeni Haritonov`i sügav huvi muusika vastu leidis sotsiaalse väljundi juba Andropovi-Tšernenko valitsemisajal. Nimelt tollal veel teismeeas nooruk hakkas klubis plaate keerutama. Hiljem on tema sotsiaalne roll märgatavalt laienenud - tänapäeval teatakse teda poeedi (PEN-klubi liige), mitme avangardistliku suunitlusega ajakirja toimetaja ning eestvedajana, kultuurikriitiku ja luulefestivali kuraatorina ning plaadifirmade Another Hemisphere Records ning Microbit-Records käivitajana.

Tema muusikaline loometegevus on omaette teema. Sama pikk nagu on venelase diskograafia (mis nähtavasti jääb 100-150 ühiku piiresse), on ka tema muusikaline haare. Lisaks EugeneKha`le on tema sooloprojektideks veel Microbit Project (projekt on üles ehitatud madalsageduslikele bittidele, kus on koht müraelementidel, reivibiitidel, drone`il, sügaval hausil, teknol, tränsil jpm), omanimeline sooloprojekt (vähese elektroonika ning kõikvõimalike häälutusefektide-kehahäälte avangardistlik mikstuur). Lisaks veab ta koos Togliatti mehe Mihhail Lezin`iga projekti Yoko Absorbing, mis ulatub otsapidi trance-rock`ist ja uuspsühhedeeliast sound art`i ning psühhoakustikani välja. Sinna vahele jäävad veel illbient, noise rock, pseudo-etno, death industrial, glitch noise, elektro, hip-hop jpm. Kui seda meest saaks muusikalistelt suunitlustelt-saatusejoonelt kellegagi võrrelda, siis ainult Soome legendi Mika Vainio`ga.

“River Song” on EugheneKha diskograafias teisse kümnesse jääv album (projekt asutati 2006. aastal). Albumi intro on vägagi tuttavlik - atmosfäärilistesse kihtidesse on jäetud parmupill soleerima. Järgnevas nimiloos segatakse omavahel kokku new age`ilik atmosfäärilisus ning pompöössus, etnorütmid, hardrokilikud klišeelikud kidrarifid ning elektroonika. Fopaa? Totaalne kollaps? Teoreetiliselt küll, kuid ilmatusuurte pooside tagant ei õhkugi tühjust ning rada hakkab kenasti elama. Järgnevas (The Volga Bulgarians) on etnoelement veelgi rohkem esindatud - elektroonilised etnotrummid, mustlaslikud motiivid ning üllatus-üllatus – enniomorricone`lik minoorne meloodiamotiiv. Albumil on veel 15 “jõelaulu”, mis moodustavad ühtlaselt voogava väljapeetud massiivi. Tõsi, seda monoliidiks nimetada oleks vale, kuna helipilti on piisavalt variatsioone tekitavaid elemente sisse sulandatud. Žanriliselt liigutakse põgusalt üle modernklassika ning post-rock´i mõjuväljade. Erinevad rütmimustrid, loodushelid, sissejuhatused kitarri ja klaveri saatel. Lugudes on eristuvat hingamist. Ühesõnaga - new new age. Ja see ei ole sõimusõna. Vähemalt selleks korraks mitte.

Kuula albumit siit

8.6

[Vana ning oluline] XYDZO Y (Pulsations For You)

“Y” on suur album. Kuigi välja antud Pulsations For You poolt 2008. aastal, viivad selle jäljed 2003. aastasse. Suur album kuidas? Sven Swift (aka Bettina Rhymes) võrdles seda Eno-Byrne`i legendaarse koostööga “My Life in the Bush of Ghosts”, samuti on seda nimetatud üheks parimaks vabalt reliisitud albumiks üleüldse, millega saab üksnes nõustuda. “Vabalt reliisitud album” on üldjuhul vajalik, kuigi konkreetsel juhul liigagi piirav kategooria. Plaadiümbriselt vastuvaatav kaheharuline oksaraag (milledel omakorda on uued oksaraod, ning pudemed) sümboliseerib siin olevaid põhielemente. Üks on etno/world music ning teine teravanurkne elektroonika. “Y” on vaieldamatult eksperimentaalelektroonika/etnomuusika tippteos, kaasaegse etnofusiooni teenäitaja, kuigi reaalselt mõju omal ajal ilmselt mitte väga avaldamata.

XYDZO taga on mees nimega Ljekio Ulmar, kes oma igapäevast leiba teenib metsavahina Karjala looduskaitsealal töötades. Ta asutas projekti 1999.aastal eelmise projekti ИР varemetele. Tema aktivasse kuuluvad veel osalemised erinevates projektides (Экология Звука, Yoki, Девять) ning sooloalbumitel. Karjalase tihe seos-seotus loodusega on helipildis tajutav. Sellega seotult ka Karjala šamaanide kuulsusrikas minevik. Albumit on kirjeldatud järgmiselt: “Looduse hääl, Karjala taiga müra, Aafrika päike, polaarvalguse tuiklemine, ning vaikus ja lõp(pe)matus samaaegselt.” Aga on muudki - lugu Alebet (millele laenab hääle keegi Zuzina) on bõliinalaulu ning elektroonika ristand, sarnanedes seeläbi teise Vene ansambliga Volga. Lisaks on laenatud kajaefektidesse mähitud vokaalsämpleid ühelt muistselt Islandi fonograafilt (albumi ühes väljapaistvaimas-eristuvaimas loos Djug - agressiivselt motoorse pulseerimisega drone-vektor avab uusi universumiuksi) ning ka aborigeenide kosmogoonilisi mustreid ei ole välja jäetud. Ühesõnaga, lisaks sisule on album ka geograafiliselt sirutuselt sõna-sõnalt maailma(le kuuluv) muusika. Etnofuturistlike ning transtsendentse ülevuse tõttu ei piirdugi “Y” ainult sellesinatse Sinise Keraga. Elektroonilisel helimaastikul on tunda nii ninjatune`ilikku sünteetilist sametpuudutust kui ka warp`ilikku teravust ning väänet (mainitet adjektiivide taha peituvaid plaadifirmasid mainib Ulmar enda peamiste mõjutajatena, kõrvuti etnotaadi Glen Velez`iga). Teravat, kiiskavat võnget paljastab ehk kõige paremini lugu Tudrahi, millele eelneb imetabaselt hõllanduslik Kuyhet. Loos Tulie (on see Tuli?) ristuvad newage`ilikud flöödiheiastused ning afrofuturistlikud rütmid. Kuna album on täis rohkem- ja vähemvarjatud nurki, tundmatuid muutujaid, siis iga kuulamiskord annab uue tulemuse. See ongi meisteroopuse põhitunnus. Ka kuulake XYDZO kahte ülejäänud albumit - “Untitled” ning “Timber: Old Lumber”.

Kuula albumit siit

Xurxo Romaní Escarnho e maldizer (Aregueifa)

Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.

Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.

“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.

Kuula albumit siit

6.5

[Artistid] Projecto ['trepia]

Albumid:
Projecto ['trepia] (2009, Aregueifa)












Videod:






Projecto ['trepia] Myspace