.jpg)
Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.
Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.
“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.
Kuula albumit siit
6.5
