Moskvalase Jevgeni Haritonov`i sügav huvi muusika vastu leidis sotsiaalse väljundi juba Andropovi-Tšernenko valitsemisajal. Nimelt tollal veel teismeeas nooruk hakkas klubis plaate keerutama. Hiljem on tema sotsiaalne roll märgatavalt laienenud - tänapäeval teatakse teda poeedi (PEN-klubi liige), mitme avangardistliku suunitlusega ajakirja toimetaja ning eestvedajana, kultuurikriitiku ja luulefestivali kuraatorina ning plaadifirmade Another Hemisphere Records ning Microbit-Records käivitajana.
Tema muusikaline loometegevus on omaette teema. Sama pikk nagu on venelase diskograafia (mis nähtavasti jääb 100-150 ühiku piiresse), on ka tema muusikaline haare. Lisaks EugeneKha`le on tema sooloprojektideks veel Microbit Project (projekt on üles ehitatud madalsageduslikele bittidele, kus on koht müraelementidel, reivibiitidel, drone`il, sügaval hausil, teknol, tränsil jpm), omanimeline sooloprojekt (vähese elektroonika ning kõikvõimalike häälutusefektide-kehahäälte avangardistlik mikstuur). Lisaks veab ta koos Togliatti mehe Mihhail Lezin`iga projekti Yoko Absorbing, mis ulatub otsapidi trance-rock`ist ja uuspsühhedeeliast sound art`i ning psühhoakustikani välja. Sinna vahele jäävad veel illbient, noise rock, pseudo-etno, death industrial, glitch noise, elektro, hip-hop jpm. Kui seda meest saaks muusikalistelt suunitlustelt-saatusejoonelt kellegagi võrrelda, siis ainult Soome legendi Mika Vainio`ga.
“River Song” on EugheneKha diskograafias teisse kümnesse jääv album (projekt asutati 2006. aastal). Albumi intro on vägagi tuttavlik - atmosfäärilistesse kihtidesse on jäetud parmupill soleerima. Järgnevas nimiloos segatakse omavahel kokku new age`ilik atmosfäärilisus ning pompöössus, etnorütmid, hardrokilikud klišeelikud kidrarifid ning elektroonika. Fopaa? Totaalne kollaps? Teoreetiliselt küll, kuid ilmatusuurte pooside tagant ei õhkugi tühjust ning rada hakkab kenasti elama. Järgnevas (The Volga Bulgarians) on etnoelement veelgi rohkem esindatud - elektroonilised etnotrummid, mustlaslikud motiivid ning üllatus-üllatus – enniomorricone`lik minoorne meloodiamotiiv. Albumil on veel 15 “jõelaulu”, mis moodustavad ühtlaselt voogava väljapeetud massiivi. Tõsi, seda monoliidiks nimetada oleks vale, kuna helipilti on piisavalt variatsioone tekitavaid elemente sisse sulandatud. Žanriliselt liigutakse põgusalt üle modernklassika ning post-rock´i mõjuväljade. Erinevad rütmimustrid, loodushelid, sissejuhatused kitarri ja klaveri saatel. Lugudes on eristuvat hingamist. Ühesõnaga - new new age. Ja see ei ole sõimusõna. Vähemalt selleks korraks mitte.
Kuula albumit siit
8.6
