AnalogNoiseMaster The Aural Enthusiast (Parafago)

AnalogNoiseMaster`s aesthetics and ideology seems overtly to hark back to those days when full-electronic scoped krautrockers kicked off proceedings on repetitive sonic patterns and developments of their inner spaces in the mid of 70`s, for instance, if to come over to the workouts by Conrad Schnitzler and Cluster. The 9-track set is relied mainly upon propulsive and abrasive sounds, sometimes lopsided by having subtle swayings from one channel to another or sheer proto-industrial/old school industrial music alchemical experiments or producing slightly dream-alike fabric layers above those hard cored lookouts. Beside krautrock it can be considered minimal music as well, more detailly, if to consider the austere supplements of analogue/modular synth-based whimsical chords and overthrows. At times it will be exploded into noise-infused rhythms and brown noise-backed examples (noise techno?!). For sure, the ANM`s recent brainchild is ebullient, playful, and fruitful, all in all, full of aural fun. Check it out the other issues under Parafago Records as well, however, this Italian label has developed into one of the most solid experimental music records nowadays already.

Listen to it here

9.5

Th.en.d Metaphors EP (Mixgalaxy)

The Berlin-based Norman Dauskardt aka Th.en.d has released two EPs to date. His first, the 3-track issue Schizophrenic Birth (2009, Acustronica) was composed in a seemingly loose way, yet, regarding some aesthetical intentions and sonic feats, it can be admitted now, those aspects of the sonority foresaw the future upon the next release(s). Beside overwhelming, lazy downtempo milieus, or more punctually, below the lustrous play of colours the motorik rhythms are pretending for the dominating position to be overtaken sometime. Moreover, though The Beatles and The Doors are referred as Dauskardt`s main influences, the krautrock-ish angle is the most evident characteristic on the new record. In any cases, it is not possible that a decent German-based experimental musician could somehow have had no idea about the glorious tradition and continuity of the Teutonic experimental rock scene. Buzz-injected, heavy-weighted in a psychedelic way, symphonic-inflected synth chords, austere yet dynamic metronome-drowned beats do play up a solid whole, first of all, reminding the doings of NEU!, and the soundscape of recent compatriots by the likes of Mina, Cidulator, Isolèe, and Lali Puna as well. If you wish call it as neokrautrock, or call it as post-disco, however, it is quite impossible to resist against the kind of mesmerizing, determined rhythm-based magic sound.

Listen to it here

9.3

[Artists] Th.e.n.d

Mixgalaxy Records
Acustronica
Myspace
Lastfm

[Artistid] mind_noise

mind_noise
Lastfm

Moriarty 2000 (master) (Artishok)

Moriarty on Tauno Maarpuu - plaadifirma Odessa Pop boss, samanimelise üritustesarja vedaja, muusikakriitik ja raadiosaatejuht (saade Areaal). Ning muusik, nagu tagajärele selgub. Albumi tiitel viitab tõigale, et muusika on salvestatud 10 aastat tagasi - piraatprogrammidega ning eksprompt-meetodil (lugege intervjuud temaga Penny Lane`i blogis). Nagu torust tuleb. Ja kuidas veel tuleb! Seda juhtub tegelikult harva, kui mõni Eesti alternatiivansambel (nii elektroonika kui indierock) mul tuju rõõmsaks tõmbab. Milles probleem? Eneseirooniat, haavatavust ning hullust on vähevõitu - kuigi tehakse tõsise näoga muusikat ning arvatakse kõlavat originaalsena, lööb reeglina kurnav eklektilisus ning keskpärasus välja. Muusika, mis võib küll sulle korraks meeldida, kuid mis sinu lemmikute hulka ei hakka eales kuuluma. Sellest annab kaudselt tunnistust ka läbilöögivõimetus piiri taga. Nagu Eesti korvpall - kohaliku finaalseeria põhjal paistab kõik kenasti, ent kui välismaalastega kokku minnakse, saadakse paarikümnepunktiline "pakk" krae vahele. Tore ju, et on seesugused promoüritused nagu Tallinn Music Weekend, kuigi sellest üksi ei piisa. Vaja on kvalitatiivset muutust. Kui mu kuri kriitikanool mõjus kellelegi ebakonstruktiivse või -loodetavasti mitte - suisa ebapatriootlikuna, siis mul on ka konkreetne ettepanek - populariseerida tavapärase indie ja elektroonika asemel rohkem lo-fi -ja dada-muusikat. Esiteks - eesmärk kui omaette. Eestit teataks välismaal veidra muusika enklaavina. Teiseks - kui esimene eesmärk ei peaks teostuma, siis mõjuks vähemalt instrumentaalselt - teistsuguse muusika kogemus mõjutaks indiemuusikat uusi suundi seadma, võib-olla saaksime hiljem "Eesti indie`st" algupärases tähenduses rääkida. Eneseirooniat on Eesti muusikas õnneks leidunud. Esimesena meenub Onu Bella - proge-ja punkmees, kes manipuleeris 90ndate esimesel poolel massidega ning suutis paljastada nii mõnegi kohaliku muusikakriitiku väikluse (muideks, eelmisel nädalal juhtusin Põlvasse sattuma ning kuulsin Marta Raadiost Onu Bella saadet Vox Humana, kus ta regulaarselt tutvustab mõnd olulist artisti. Tookord tutvustas ta Liverpool`i post-punk/indie-legendit Echo & The Bunnymen`i. Kella 1 ajal päeval! Respekt.). Samuti meenub Villem Valme-Lauri Sommer´i projekt Tuljak 90ndatest, samuti sellega (osaliselt) seotud projekt NE! ning tänapäevast EDASI ja Kreatiivmootor (ja-jah, rohkem filosoofe muusikasse!). Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsus-strukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses. Omamoodi süüdimatus. "Avastasin" hiljem ka plaadiümbrise, mis illustreerib "2000" vägagi ilmekalt. Mis iganes, aga eputamine ning targutamine on sellest helikandjast kaarega mööda läinud. Motoorsed rütmid, puurivad-õõvastavad industrial-bassijurakad, "ebakorrektsed" saundid. Kraut-techno (Roller). Dada-element sugeneb jägmisesse loosse Rubber Size. Prosto tak (slow) lisab sellele kulminatsiooni - kõik need pitch-heliefektid meenutavad aega, kui sai ise ka lihtsate magnetofonide (play- ja edasi-tagasikerimisnuppudega) ning lintidega eksperimenteeritud, nii et tükid järel! Lugudes on progressiooni, mis hoiab põnevust algusest lõpuni üleval. Algus- ja lõputräkk on lühikesed, teineteisest ja ülejäänust erinevad, kuid täidavad eksplitsiitselt oma rolli (ootamatuse efekt). Kaheldamatult värskendav asi Eesti kontekstis, mis ärgitab lootusi, et äkki leiab see üllitis kunagi endale järje. NB! Tauno Maarpuud isiklikult ei tunne ega oma temaga mingeid kontakte. 

Kuula albumit siit ja siit

9.0