genus inkasso with interests and penalty (True Call)

By listening to genus inkasso`s 4-track issue, however, my first impression was turned into the next question forms - did I have any idea of it being either a kind of mocking shot to the face of any types of experimental music peers or was it just a relaxing act, offering some satisfaction for the creator? Why did I have the questions and hesitations to be surfaced for? Was it a sheer expression of sonic metaphysics by directing a scraggy finger toward the scale of relativeness, maybe even referring to the end of pop music? What does it mean "interests and penalty" in this context actually? Should I be aware of it at all? Might it be the most genuine sound act ever heard? Nothing special, it is just for some irritations to be evoked.

4 tracks of bumfuzzling, lopsided chromatic areas, consisting of unlimited metallic manipulations and noise-soaken stabs, having lots of dodges aside wrapped in by the embodiment of digital boogies, shitloads of angular, abrasive elements, madly dadaistic repetitions, experiments with gibbering paces, inbetween bleak chamber repercussions and dark ambient-like flash of lights find some moments for to come in. In a word, this is a conception where all elements are mightly loaded with unrestricted chaotic potent running alongside an linear array while conjuring the associations having even no little possibility for place and time because of permanent change chains drifting upon the order through different fractals and levels. In fact, it is so intense that the regularity/beauty can glimpse at times only.

Listen to it here

8.4

D.E.A.D Sonic System (Dubbhism)

Muljetavaldav plaadiümbris. Monstrum dünaamilises positsioonis. Kümme lugu selle all on veelgi mitmemõõtmelisemad ja -mõttelisemad. Album on koletisi täis. Kuigi Dubbhism`i koduleheküljel on käesolevat kirjeldatud kui kõige DJ-sõbralikumat reliisi, on selles väites suur annus mürgist muiet. Vastupidi, seda helindit tuleks mõtestada just negatiivses tähenduses, s.t vastandumise kaudu igasugusele klubimuusikale, tegelikult ka elektroonilisele popmuusikale laiemalt - samas olemata ise kuidagi (elektroonilise) muusika šabloon (nihilistlik positsioon). Popmuusika ajalugu on niikuinii üles ehitatud vastandustele, seda nii kitsalt stilistilises mõttes kui ka sotsiaalideoloogilises tähenduses (mis reeglina on lootusetult üksteisega läbi põimunud). Selles peegeldub inimlooma egoistlik ning kõrgustesse pürgiv vaim. Raskelt roomav tekstuur ja rütm, mis kulgeb dub`ilikult ühest kanalist teise, paneb alul õlgu kehitama. Nagu luukere tants kitsaste seinte vahel, küünar- ja kodarluud vastu luitunud seina pekslemas. Dadaistlikud industrial-helid, 8bitised helivõnked ja rütmid, elektromutandid, dub-muusika võnked aegluubis. Nagu Throbbing Gristle ja Cabaret Voltaire algusaegadel publikut šokeerimas ja provotseerimas (et vastu päid saada). See ei ole situatsionistlik poosetamine, joint`ide ja trussikute lavale pildumine, vaid dokumenteeritud rünnak popmuusika mugavuse ning klubirütmide pealiskaudsuse vastu. Pentagonal hexecontahedron`i hullumeelne hip-hop, Gyroelongated Bipyramid`i ja Dodecahedron`i koletud naeratused teevad sellest ekstraordinaarse teose. Ei usu, et Lee "Scratch" Perry`igi oma kanepiuimases peas seesuguseid kujutluspilte näinud on. Midagi nii vihast ei ole kaua aega kuulnud.

Kuula albumit siit

8.8

Moriarty 2000 (master) (Artishok)

Moriarty on Tauno Maarpuu - plaadifirma Odessa Pop boss, samanimelise üritustesarja vedaja, muusikakriitik ja raadiosaatejuht (saade Areaal). Ning muusik, nagu tagajärele selgub. Albumi tiitel viitab tõigale, et muusika on salvestatud 10 aastat tagasi - piraatprogrammidega ning eksprompt-meetodil (lugege intervjuud temaga Penny Lane`i blogis). Nagu torust tuleb. Ja kuidas veel tuleb! Seda juhtub tegelikult harva, kui mõni Eesti alternatiivansambel (nii elektroonika kui indierock) mul tuju rõõmsaks tõmbab. Milles probleem? Eneseirooniat, haavatavust ning hullust on vähevõitu - kuigi tehakse tõsise näoga muusikat ning arvatakse kõlavat originaalsena, lööb reeglina kurnav eklektilisus ning keskpärasus välja. Muusika, mis võib küll sulle korraks meeldida, kuid mis sinu lemmikute hulka ei hakka eales kuuluma. Sellest annab kaudselt tunnistust ka läbilöögivõimetus piiri taga. Nagu Eesti korvpall - kohaliku finaalseeria põhjal paistab kõik kenasti, ent kui välismaalastega kokku minnakse, saadakse paarikümnepunktiline "pakk" krae vahele. Tore ju, et on seesugused promoüritused nagu Tallinn Music Weekend, kuigi sellest üksi ei piisa. Vaja on kvalitatiivset muutust. Kui mu kuri kriitikanool mõjus kellelegi ebakonstruktiivse või -loodetavasti mitte - suisa ebapatriootlikuna, siis mul on ka konkreetne ettepanek - populariseerida tavapärase indie ja elektroonika asemel rohkem lo-fi -ja dada-muusikat. Esiteks - eesmärk kui omaette. Eestit teataks välismaal veidra muusika enklaavina. Teiseks - kui esimene eesmärk ei peaks teostuma, siis mõjuks vähemalt instrumentaalselt - teistsuguse muusika kogemus mõjutaks indiemuusikat uusi suundi seadma, võib-olla saaksime hiljem "Eesti indie`st" algupärases tähenduses rääkida. Eneseirooniat on Eesti muusikas õnneks leidunud. Esimesena meenub Onu Bella - proge-ja punkmees, kes manipuleeris 90ndate esimesel poolel massidega ning suutis paljastada nii mõnegi kohaliku muusikakriitiku väikluse (muideks, eelmisel nädalal juhtusin Põlvasse sattuma ning kuulsin Marta Raadiost Onu Bella saadet Vox Humana, kus ta regulaarselt tutvustab mõnd olulist artisti. Tookord tutvustas ta Liverpool`i post-punk/indie-legendit Echo & The Bunnymen`i. Kella 1 ajal päeval! Respekt.). Samuti meenub Villem Valme-Lauri Sommer´i projekt Tuljak 90ndatest, samuti sellega (osaliselt) seotud projekt NE! ning tänapäevast EDASI ja Kreatiivmootor (ja-jah, rohkem filosoofe muusikasse!). Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsus-strukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses. Omamoodi süüdimatus. "Avastasin" hiljem ka plaadiümbrise, mis illustreerib "2000" vägagi ilmekalt. Mis iganes, aga eputamine ning targutamine on sellest helikandjast kaarega mööda läinud. Motoorsed rütmid, puurivad-õõvastavad industrial-bassijurakad, "ebakorrektsed" saundid. Kraut-techno (Roller). Dada-element sugeneb jägmisesse loosse Rubber Size. Prosto tak (slow) lisab sellele kulminatsiooni - kõik need pitch-heliefektid meenutavad aega, kui sai ise ka lihtsate magnetofonide (play- ja edasi-tagasikerimisnuppudega) ning lintidega eksperimenteeritud, nii et tükid järel! Lugudes on progressiooni, mis hoiab põnevust algusest lõpuni üleval. Algus- ja lõputräkk on lühikesed, teineteisest ja ülejäänust erinevad, kuid täidavad eksplitsiitselt oma rolli (ootamatuse efekt). Kaheldamatult värskendav asi Eesti kontekstis, mis ärgitab lootusi, et äkki leiab see üllitis kunagi endale järje. NB! Tauno Maarpuud isiklikult ei tunne ega oma temaga mingeid kontakte. 

Kuula albumit siit ja siit

9.0

[Artistid] Nebelom

Nebelom