2. novembril ilmub prantsuse-USA bändi Les Marquises`i debüütalbum "Lost Lost Lost" (Lost Recordings), mida siinkirjutaja korduvalt kuulanuna võib väga heaks hinnata.
Lyonlased Jean Sèbastien Nouveau ja Jonathan Grandcollot on osalenud vähetuntud indieaktides (Pan Pan Pan, Colo Colo, Immune, Robe Et Manteau), seevastu austinlane Jonathan Graiger on osaline tuntud americana-aktides nagu Shearwater (live-esinemistel), Minus Story ja Hospital Ships (sooloprojekt).
Ei ole kahtlustki, et Les Marquises`i muusikas kõneleb Shearwater`i õhuline kammerlikkus ja hillitsetus ning Hospital Ships`i staatilisus, samas välditakse vihjeid ameerikalikele muusikatraditsioonidele. Samuti Minus Story indie-plahvatuslikkus ei ole selle bändi implikatsioon. Foonina kumab läbi Beach House`i (teine prantsuse-USA kollaboratsioon!) poolt juurutatud minimeeritud popi kontseptsioon. Live-ülesvõttena salvestatud kolisevad trummid, Graiger`i palveks pitchitud kaeblik vokaal, elektrooniline noir, orelite sugestiivne drone ning hingekriipivad (ja pompöössed) orkestratsioonid teevad sellest imetabase reliisi (meenutab kohati Air`i "Moons Safari" aega ja ruumi ületavat ilu). Asi muutub seda üllatavamaks, kui selgub, et süntesaatoritest on salvestamiseks kasutatud üksnes väikese tootenumbriga klahvpille (Yamaha HandySound`i miniorel, Realistic Concermate-650 ning Casio SK-1). Mis veel - debüütalbum ei paku Volcano The Bear`i (Only Ghosts) ja Gareth Brown`i (Comme Nouns Brulons) suurepäraseid remikse ega alternatiivversiooni loost Only Ghosts. Omandage lisaks "Lost Lost Lost"-ile ka see.
Kuula albumit siit
9.6
