Jaapani trio teeb laupäevaõhtusse ideaalselt sobituvat popmuusikat. Valguseküllaselt strummivat-strammivat kitarrisaundi, mis on üle igasugu haipidest, mukkahvidest ning grotesksetest poppjobudest, eemal suurte ajakirjade ja webzine`ide fookusest. Aus muusika, noh. Nende ideoloogiline alge näib pärinevat 80ndate jangle pop`ist ning blonde hair indie`st, millele lisatakse natuke juurde dream pop`i (ning ehk ka shoegaze`i) esteetikat. Hoogne, samas sametiselt hägune naisvokaal ja üledraivivad psühhedeelsed klahvkaliinid teevad sellest tõelise maiuspala. Vana kooli indie-asi on igihaljas. Unustad enese ega suudagi aru saada, mitmes ring minemas on. Vist 20nes juba. Sõltuvust tekitav. Ja 4 lugu ning 9 minutit kõigest. We`ll Never Stay Together oma õhkamistes ja unistuslikes käikudes lausa käristab hinge ning lõpulugu Saturday (alles nüüd avastasin pealkirja!) on üks selle aasta träkke-käkke. Äkki peakski kogu kupatuse demokvaliteeti jätma? Näib hetkel peaaegu võimatuna, et "krohvimisega" võiks esteetilist naudingut kuidagi suurendada.
Kuula albumit siit
9.8
