[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)

Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".

Kuula albumit siit

Bark Bark Disco You mum says hello (Bark Bark Disco)

Järjekordne twee pop-akt on maailma muusikamaastikku kaunistamas. Morris Woodcock ning keegi Charlotte nimetavad oma muusikat magamistoapopiks, kuivõrd kuu aja tagune debüütalbum "You mum says hello" on tervenisti seal salvestatud. Duo otsesed eeskujud on muljetavaldavad - Jonathan Richman`i juhitud psühhedeelset avant-punk`i viljelenud bänd The Modern Lovers (veel enne kui Briti saartel kolistama kukuti) ning lo-fi`likku indie punk`i ning twee pop/jangle pop`i ristanud The Vaselines. Selle ansambli muusika kõlabki kui nimetatud bändide b-pooled, mis loomulikult ei ole laitus - pigem vastupidi. Kõik need meloodiad-harmoonialiinid on justkui varjud eeskujude meistriteostest. Tõepoolest, tegu on retrot aktualiseeriva kooslusega. Teisalt - lisaks füüsilisele olemasolule hoiab bändi tänapäevas magamistoapopi primitiivne elektrooniline saund - ennekõike läbi odavate süntesaatorite nurgeliste biitide. 35 minuti sees on elemente, mida avastada, on lugusid, millega kõrva nuumata: Song for the Lovers; Place in my heart; Berlin; Heaven come true.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Bark Bark Disco

Bark Bark Disco
Myspace
Lastfm

The Bilinda Butchers Beko_14 (Beko DSL)

Mitut Bilinda Butcher`it sisaldab The Bilinda Butchers? TBB on USA`st Concorde`ist pärit hetkel Prantsusmaal resideeruv duo (Michalek ja Adam), kes on näpanud nime legendaarse My Bloody Valentine`i legendaarse kitarristi järgi. Kui tänapäeval viidatakse 80ndate-90ndate naispauerile indiemuusikas, siis enamasti mainitakse Bilinda Butcher`it-Debbie Googe`i (MBV basskitarrist) esimeses järjekorras. Mis saakski parim tunnustus muusiku (elu)tööle olla, kui tema järgi mõni ansambel nime saab? Meenub kohe eelmise kümnendi alul korraks laineid löönud USA punt The Mooney Suzuki, mis oli oma nime võtnud CAN`i fantastiliste lauljate-etlejate ameeriklase Malcolm Mooney ning jaapanlase Kenji “Damo” Suzuki järgi. Rääkides alternatiivajaloost muusikas, huvitanuks mind 2 võimalikku arengusuunda - mis saanuks siis, kui Bernard Butler poleks Suede`i hüljanud pärast (siinkirjutaja arust 90ndate parimat) albumit “Dog Man Star” ning kuhu jõudnuks CAN võimsa neurootilise vokaalmaneeriga afroameeriklasega eesotsas?

Prantsuse ameeriklased ei häbista kuidagi indiedaami. Vaadates kuulajaid erinevate maskide tagant, demonstreeritakse oma jõulist muusikalist löögirusikat. Kui ma kuulasin nende kaverit The Pillows loost Girls Don`t Cry ning originaallugu Japan Time võttis sealt kostuv ilu alustuseks katuse kergelt võbisema. Kõlas nagu MGMT või Trembling Blue Stars, mis oli ohtralt 80ndate õndsakõlalise, õrnalt newage`iliku süntpopkastmega üle valatud. Chillwave.

Ka uus kahelooline EP (hetkel maailma parimat avangardset shoegaze`i/lo-fi elektroonikat/avant-pop`i/ psych-rock`i reliisiva) Beko DSL-nimelise (singli)leibli all jätkab alustuseks sama rida (Tulips). Sellele järgneb kaver The Pains Of Being Pure At Heart`i loost This Love Is Fucking Right! Võrreldes originaalträkiga on selles rohkem touch`i ning unistuslikkust. Imeilus kaver, mille ilmestamiseks sobib tõesti hästi kirjeldus “Field Mice kohtamas Slowdive`iga”.

NB! Miks ma nimetasin Beko DSL`i parimaks omasorti leibliks? Kuulake lisaks ka Wonder Wheel`i (seda lo-fi vahenditega tehtud perfektset kosmilist shoegaze`i kuulates tahaks lihtsalt karjuda!), kuulake The Procedure Club`i, Woven Tales`i, Uesa Guilbe`i, kuulake Hanging Coffins`it, The New Line`i, Cough Cool`i ning midagi saab teis kas lahti raputatud või siis juurde riputatud. Lisades veel juurde seesugused ansamblid nagu Eureka Brown, Wavves, Neon Indians, Tan Dollar või Memory Tapes, jääb üle vaid imestada, kui hämmastavat saundi tehakse tänapäeval (alaväärsuskompleksi põdevate) eurooplaste poolt kohtlaseks peetavate USA`laste seas! Mõnele Sorbonne`i EU-nuhhile võiks pildi tasakaalustamiseks neid asju lahkelt soovitada. New Weird America uus laine on oma kohta sisse võtmas.

Kuula albumit siit

9.8