[Artists] Duanel

Camada

Randoman Eon (Sublime Porte)

Okan Çoban aka Randoman`i aasta alul ilmunud (esimene päris)album trihvtib minimaalse ja vähemminimaalse helikoe peal, olles seejuures peitunud sügavale dub-kanjonisse (või dub-kosmosesse - kuidas ise soovite). Rangelt masinlikku joont hoidva ning emotsioonidest hoiduva instanbullase muusika on jagatud dub techno`ks, tech-house`iks (Saturated I), dubstep`iks (Saturated II) ning kosmiliseks helimaastikuks (Winter In Space (Sublime Porte Blueshift Remake) ). Kõik eelpoolnimetatud määratlused ei ole siiski stiilipuhtad, vaid üksteisest orgaanilisel viisil läbikasvanud taiesed. Autori kiituseks tuleb nentida, et tema helikeel ei jää kuivaks - maastikud on vürtsitatud industrial-jurakate, häälutussämplite, sündiefektide ning kahinate-sahinatega (vinüülplaadi krõbin, konkreethelid). Sügav, progressiivne, rütmimotoorne ja aegruumiline. Väärinuks kõrgemat hinnet, kui ei oleks olnud toda Undulation-it (verevaene ja sihitult liikuv träkk).

Kuula albumit siit

8.3

homme studio foretaste e.p. (Broque)

Belglase Antony Doria 5-looline EP on segu närimiskummilikest techno-rütmidest ja tech-house`ist, techno ja dub`i kitsastest põimumistest, hip-hop-faktorist, tumedamast ja puurivast rütmisentimendist, klirisevast bassibounce`ist, vokaalsämplitest ning kahtlustäratavatest helidest. Üldkokkuvõttes on tulemuseks üsna juustune klubimuusika, kohati mash up/mix tape-mõõtmeline kogum. Kaks remiksi tulevad Granlab`ilt, Broque label`i bossilt, mis samuti EP`d ei päästa. Üksnes loo go funk the rabbit esimene ots hakkab vaikselt kerima, kuigi sumbub üsna pea ebamäärasusse. Doria on tahtnud öelda paljut, tegelikult lausumata midagi positiivses tähenduses. Eelmaitse on ebamäärane, järelmaitse vaevu meenutatav või meenutamist väärt.

Kuula albumit siit

5.8

[Artistid] GabeeN

Audioexit
Wavelike
Zimmer-Records
Re-Solution Music
Reiz Musik
Myspace
Lastfm

GabeeN Reincarnation (Audioexit)

GabeeN on ungarlane Gabor Bacsardi ning "Reincarnation" on tema debüütalbum (pärast 2 EP`d, 1 kahaalbumit ja paari koostööreliisi, st originaalträkid pluss teiste remiksid).

Kui minimalismi kontseptsioon eeldab mingis ulatuses progressiooni ning tehno masinlikke rütmikarkasse-roborütme, millest ei puudu ka inimlik puude, siis "Reincarnation" kehastabki seda. Madjari põhiinstrumendid on tehno ja minimalism, mida tihtilugu "häiriv" teknolik podin lisab paraja annuse vulgaarsust. Sarnaselt varasema loominguga võib 7 loos kuulda mõjusid nii Autechre`ilt, Orbital`ilt, The Locust`ilt kui Thomas Köner`ilt, samuti Berliini ja Detroidi klubiskeened on kenasti esindatud. Techno-struktuure aeg-ajalt läbistavad ulmelised kajaefektid annavad reliisile ettekäände higiselt tantsupõrandalt eemaldumiseks, kuigi see ei ole eesmärk omaette - mingi hetk hiljem ollakse platsis tagasi. Nimilugu on ühtaegu sulnis ja pretensioonikas ambient techno, Crack keerleb dub-süsteemis, With Ghosts Whisperer hiilgab funky sämplikäiguga. Õigupoolest, mida rohkem seda albumit kuulata, seda enam tuleb see catchylikkus üleüldiselt esile, kuigi varasematel üllitistel oli seda veelgi rohkem. Tõepoolest, eeskujulikult balanseeritud techno-taies jaheda ja tundeküllase sentimendi seisukohast.

Kuula albumit siit

8.8

Håkan Lidbo Atombomb EP (Depth Recordings)

Håkan Lidbo`t on kirjeldatud kui üht kõige produktiivsemat ning eriilmelisemat tantsumuusika artisti, kes eelmise kümnendi lõpust alates on produtseerinud ja olnud osaline 200 albumil/EP-l/kompilatsioonil ning teinud koostööd loendamatute plaadifirmadega, sh EMI, Tresor`i, Astralwerks`i ning Shitkatapult`i, Planet E, Force Inc`i, Ministry of Sound`i, Tigerbass`i, V2, Mille Plateaux`i ning Compost Records`iga. Lisaks veab ta plaadifirmat Container, mille sihiks on tutvustada eriilmelist Skandinaavia muusikat maailmas. Tuntuimatest artistidest on teda võrreldud Steve Bug`i, Anders Tilliander`i, Martin Landsky`i, Phonique`i ning John Tejada`ga. Vaatamata sellele, et teda tuntakse ennekõike klubimuusika produtsendina, on stockholmlase žanriline tegevusraadius olnud väga lai - ta on mänginud improviseeritud piaanomuusikat, produtseerinud lisaks kosmilisele ämbientmuusikale, nu-jazz`ile ning glitch-elektroonikale ka kammerlikku keelpillimuusikat (Wind Chamber Orchestra), olles ka ise vahetu osaline klassikalisi seadeid ning elektroonikat ristavas kammeransamblis Chambertronica (helikeelelt meenutab see Under Byen`it ning Efterklang`i). Samuti on ta olnud nõutud remiksija.

Kuigi“Atombomb” EP on klubirütmikeskne, on see siiski divööörsss reliis. Nimilugu alustab dub`iliku vokaalliini ning dub house`i määrdunud rütmidega. Monster X õigustab oma nime - kuigi träki algus tungib 90ndate alguse ambient techno valdustesse, võtavad õige pea võimust raskelt puurivad elektromotoorsed maatriksbiidid, mis vahelduvad aeg-ajalt popurriiliku meloodialiiniga, mis justkui jookseks mõne lastesüntesaatori demo pealt. Naiivne ning lõbus sentents on hunnitult vaheldumas pingestatud loop`idega. Võrreldes aasta taguse, Broque`i all reliisitud hüpnootilise tech-dub`i ning deep techno`ga palistatud meistriteosega “snaella doktorn” EP või (minimalistlikku) happetehnot pakkuva "Technotainment" EP`ga (Third Wave Music) pakub käesolev üllitis mitmekesisemaid, hetkeks ka vallatlevamaid numbreid. Lidbo mängib nendega hetke, seni, kuni kuulajas vastandlik emotsioon esile manipuleerida. My Tidy Bedroom areneb tech-elementide, kajakodade ning võimsa dünaamikaga deep house`iks. Super lugu! Isegi field recording-kihid on sisse sämplitud! Leiblikaaslane Brandon Plank pakub motoorse dub/minimal techno-remiksi nimiloost - tasemel töötlus, mis pakub soliidset alternatiivi originaalile. Albumi kriipsutab elegantselt alla Viewpoint Blue - selles on nii laundžilikku kergust, teisalt ka motoorset, samas sügavat tech-house-malakat. Ei oleks tarvis vist mainidagi, et taaskord suurepärane lugu. Nagu terve album tervenisti. Mis ilmselt ei saanudki Håkan Lidbo brändi arvestades teisiti minna. Keeruline on sellest muusikast välja saada.

Kuula albumit siit

9.6

[Vana ning oluline] MACON TIGHTS Tadpole Music (Cold Room)

Herwig Holzmann on ennekõike tuntud aliase Photophob kaudu; selle nime all on ta üllitanud lõviosa oma albumitest. Lisaks veel on austerlane teinud muusikat oma nime, Tomas Down`i, Das Gritli Moser`i ning Macon Tights`ina. Viimatinimetatu oli muideks tema esimene projekt.

Macon Tights`ina on ta üllitanud kokku 4 albumit. “Tadpole Music” on aliase diskograafias kolmas album, aastast 2006, kuigi materjal oli valmis produtseeritud juba 5 aastat varem (sarnane stsenaarium oli ka albumil “The Insect Bite” (2007)).

Mäletan, et kui esimest korda kuulasin, ei olnud see armumine esimes(t)est kuulmishetke(de)st. Tõsi, midagi seal oli, mis jäi mind piinama ning sundis kontrolli mõttes üle kuulama, seda uuesti testima. Kood avanes, iga kuulamisega muutus album üha mõjusamaks ning siin ma siis olen. 90ndate lõpu-nullindate alguse ajastuvaim on sellel albumil esindatud. Tõepoolest, elektrooniline tantsumuusika/club dance on alati ajastuvaimu(de)st tugevalt mõjutatud olnud - loonud ise trende, mis omakorda on eeldanud moe-ja trenditeadlikkust. Kümme lugu paiknevad linnadžungli ristteel – drum and bass, dub, trip-hop, techno. Erinevates proportsioonides ning kombinatsioonidena. Ka on siin ragga-sentimenti. Näituseks lugudes songs of love ning ok?, mis ristavad seda trummi ja bassiga. Lisaks tekitavad peapööritust suitsused skrätšid ning unelevad taustad. Lood ei hõlju staatiliselt algusest lõpuni, neis on dünaamikat-progressiooni – see on omaette monaad, maailm, universum. Selles saundis on midagi, mida tänapäeval analoogsetes suundumustes enam ei leidu. Ei peagi leiduma. Ja kas saakski? Nostalgiabiit. Minu lemmiklooks on portisheadlik-teadlik come rain or come shine.

Kuula albumit siit

landschall sox on the rox (Broque)

Švaab (läänesakslane) Andrè Noller on muusikaga tegelenud 4 aastat ning “sox on the rox” EP on tema debüütüllitis. Album koosneb 5 loost kogupikkusega 47.30. Pikad lood on täis hüpnootilisi - aeglasemaid ning kiiremaid - biite. Aga stilistiliselt domineerivaks on dub techno/house ning tech-house. Kaks esimest lugu on tech-house-numbrid, kuigi dub`i kurikas ripub ka nende kohal. Avalugu fresh up - nimele kohaselt – tõmbab kuulaja hoogsalt käima. Loo keskpaigas esile kerkivad murdekohad mõjuvad super hästi, vabastades kuulajate peades ohtralt serotoniini! Väga hea lugu, ilmselt albumi põhiliinist kõige enam erinev, on oben ohne - träkk ei jää lihtsalt steriilseks klubimuusika glitterball`i kaasuseks sellepärast, et nakkavate biitide kõrvale lastakse elektroonilisi lehelinnulaulu meenutavat sädinat, samuti motoorset, pikaakordilist elektrojurakat ning ka välisalvestuste akustiline panoraam on ebakonventsionaalne element. Ka eriilmelised vokaal(sämpli)liinid on tihti samaaegselt mängimas. colorado avenue on alustuseks stiilipuhas house, millest kasvavad tasapisi välja dub- ning electro-muusika elemendid, pannes pealispinna vokaalsämplite abiga veelgi rohkem sillerdama. lxo byte on deep house`i ning dub house`i ristand, kus, ühesõnaga, on house`i osakaal veidi suurem. Tuletab meelde noid 12-13 aasta taguseid aegu, kui sai hambad ristis, unesegasena nokkides saate “Vibratsioon” viimaseid ning reeglina väga diipe tunde kuulatud. Tõepoolest, selles muusikas on vana kooli element kenasti esindatud. f.hat slice lõpetab albumi dub-house võtmes. Suurepärane album! Ja see artist kirjutab oma nime, tiitli ning lugude pealkirjad ilma suurte algustähtedeta?! Respekt!

Möönan, et olen seesugust sügavat, hüpnootilist tantsumuusikat viimased 10 aastat väga vähe kuulanud! Lihtsalt omal ajal sai sellest tüdinetud ning uued žanrid vajasid avastamist (kõikvõimalik eksperimentaalmuusika- ning elektroonika, post-rock, maailmamuusika, klassikaline jazz jpm). Ning teisalt on head muusikat lihtsalt maailmas niivõrd palju, et tuleb langetada valikuid ühe või teise kasuks, kuna elupäevadest jääks lihtsalt väheks! Õnneks minu suguvõsa meesliinis ei ole tänini veel kurje haigusi põetud ning on elatud kõrge vanuseni (85-95), seega on veel lootust kaua-kaua muusikat nautida. Ah jaa, Landschall`i sarnast ning head muusikat saab lisaks tema koduleiblile Broque leida ka leiblite Deepindub, Prozent Music, Fresh Poulp ning Dusted Wax Kingdom roster`ist.

Kuula albumit siit

9.0

Orvonton Pequenos Cuentos (Clinical Archives)

Orvonton üllatab mind. Üllatab heas mõttes. Oma nooruse ning ambitsioonikuse kombinatsioonis meenutab ta mulle Aphex Twin`i 90ndate alguses. Carlos Edelmiro Pechant´i loomingus on elegantset lõtvust, mis tõstab teda eriliselt esile. Mehhiklasele ei valmista probleemi liikuda sujuvalt eksperimentaaltehno realt modernse klassika manu. Tema muusikat läbivad rütmid, kuid need ei ole mõeldud kellegi tantsupõrandat palistama - nende helide koht on pigem kusagil nüüdismuusika festaril kui klubimuusikaõhtul. Pigem aju sügavustes looklemas kui keha elektriseerimas. Aju muusika. Ajumuusika. Abstract party music. Suur poos. Aga see poos ei ole maneristlik, st ei ole enda ette heidetud, vaid on aktualiseeruv hetk, millest ette- ja tahapoole ei jää midagi. See on poos, mis ei ole mõeldud esteet-kusipeadele tarbimiseks.

Tema esimene album "Tension Superficial" (2006) oli isereliisitud, ning on siiani kättesaadav erinevatest netipoodidest. See juhatas sisse Pechant`i oskuse kududa atmosfäärilisi helikihte ning luua peenekoelisi miniorkestratsioone. Teisel albumil "Remitente" (2008, Clinical Archives) on kuulda sõna otseses mõttes sõjakaid rütme, ning kussutavalt atmosfäärilised helid loovad omaette miljöö - kui kauges tulevikus eksisteerivad veel kaubamajad, siis seal mängiks seesugune muusika ööpäev otsa. Ning sõna "kaubamaja" tähendus ning otstarve oleks moondunud millekski muuks - näiteks hiigelmõõtmetega kohaks, kus lihtsalt käidaks muusikat nautimas. Ning kaupa seal enam ei pakutaks.

Albumi "Pequenos Cuentos" loomise algideeks oli anda argisündmusi edasi helikeele kaudu. Viia kuulaja teedele ning maastikele, millede iseloomulikeks omadusteks oleksid kordused, suhtelisus, staatilisus. Keskendumine liikumisele ning kiirusele. Momentumi esilekutsumine. Albumit läbiv rütmistruktuur on varasemaga võrreldes nurgelisem ning teravam. Loos Otra juego valitseb atmosfääriline drum and bass (ehk dream and bass). Lugudes febrero 17 ning fino maalivad viiulid minoorseid meeleolusid glitch-techno rütmi saatel ning ka ilma. Albumil on ka dub-muusika elemente. Dub-element näikse demonstreerivat noid igavaid varahommikusi hetki, mis on täidetud mittemidagiütleva tühjusega - vastik tühjus, millest on täidetud sinu pilk aknast välja jõllitades jahtunud teetassi taga. Või siis see tunne, mida tajud vihmasel päeval ühe näopoolega vastu bussiakent nõjatudes. Siin albumil näib iga moment hoolega läbi mõeldud ning mõtestatud olevat. Carlos Pechant on Nihestaja - terve album näikse samadest sämplijuppidest koosnevat, kuid nihe on see, mis sarnasuse-erinevuse dialektilisuse kaudu võimutseb sellel albumil. Samas kõlades personaalselt, vältides sünteetiliste helide pealiskaudsust. See on üks väheseid elektroonilise muusika albumeid, mille puhul olen tajunud metafüüsilise taaga sisse kodeeritust. Inimolemise raskust ning ängi.

Kuula albumit siit

9.4