Other Eyes – Ghost Tape #9 (2023)

Bandcamp/Trash Can Dance

Noise rock Experimental rock Alternative rock Psychedelic Avant-rock Garage rock Indie rock

See kuuelooline ning 22-minutiline teos oli minu eelmise aasta üks lemmikuid rokk-kategoorias. Täpsemalt seda mürglit ei määratle mitte võimas energiakaarleek kitarride, trummide ning aeg-ajalt happeliste klahvpillide paistel, vaid meeleheide, lootusetus ning haavatavus. Kui avalugu justkui juhataks bändi sisse Sonic Youth'i, My Bloody Valentine'i ning Röövel Ööbiku ((kunati tõnupedarulik vokaal ning tämber (sic!)) patronaaži all, siis õige pea näikse ansambel mõistvat, et see ei ole mitte väljapääs, vaid hoopis tupiktee; mistõttu ansambel hakkab hulluma ning tuure juurde keerama, püüdes destruktiivse ahastusega kõike enda ümber lõhkuda, et efektiivselt ja elegantselt fookust kitsendada -- mitte oma energiat raisata ega hoogu jahutada --, et sinna kitsasse tunnelisse maksimaalselt tulistada. Ses mõttes on justkui tegu roki mässuga roki vastu ehk vastumürgiga etableerunud muusikale elik siis tegu on ehtsa rokkmuusikaga. Või kas ikka on? Äkki on nad aru saanud, et rokkmuusika ei ole enam teatud sõpruskonna kokkusaamise ning ühise tegevuse ja huvide põimumine ning teostamine, vaid omaette elu elav masin, mis kontrollib inimeste meeli, tundeid ja arusaamu. Kokkuvõtvalt traagika seisneb selles, et nad ei suuda ikkagi lõplikult veenda ning saavad ise ka aru -- sellest annab ilmekalt aimu lõpulugu nimega "Telekinesis", mille pikkade mürgiste hammastega sooritatakse enesetapp. See masin kontrollib ka nende meeli, tundeid ning mõttemustreid.