Week-End/Bandcamp
- Organic electronica
- Experimental electronica
- Ambient
- Avant-electronica
- Musique concrète
- Avant-garde
- Improvised music
- Glitchtronica
- Experimentalism
- Cool jazz
- Abstract
Kui ma kuulan seda kahest pikast loost koosnevat koostöö albumit jaapanlanna Eiko Ishibashi (EI) (snd 1974) ning USA eksperimentaalmuusika käilakuju Jim O`Rourke (JO`R) (snd 1969) vahel, siis mu mõtetesse sugeneb mõnetine segadus, kuivõrd selles muusikas on nii sügavust kui laiust, pikkust ja pinnapealsust. Selle haaramine (sõna otseses mõttes) laialivalguvuse tõttu on üsna raske ülesanne -- see on mitmefraktaalne, tohutult kõiksugu heliprügi täis, ent ometi on loojad pannud selle graviteerima; ühelt poolt tajun selles muusikas - vähemalt vormiliselt improvisatsioonilise muusika tundemärke -, ent tuleb tunnistada , et see see mängukanniks lihtsustatud element on allutatud hoopis teistsuguse mängu loogikale. Selle mängu muutvaks elemendiks on elektroakustilise muusika loogika ekspluateerimine - muusika, mille iseloomulikeks tunnusteks on monokroomne tuhmus ja kliiniliselt puhaste seinte ning vaiade korrapärane kõrgumine, millele tuhmuse tasakaalustamiseks riputatakse helisid, mis vastukaaluks peaksid looma mustreid, värve ning soojust. Eks seesuguste katsetuste mõtteks on tekitada viljakaid helitsükloneid; seejuures omades uskumust, et midagi täiesti uut võib sellest sündida. Kohati sünnibki huvitavaid põrkumisi-põkkumisi. Näiteks aega trotsivate jahejätsu passaažid kulgevad omatahtsi modulaarsüntesaatorite efektide ja heliprügi pilve taamal, andes märku, et aeg tuleb (mitte ei lähe). Tõsi, lugude paarikümne minuti pikkust arvesse võttes tuleb eeldada, et sellesse võib killustatus ehk lineaarne loomiskood olla sisse kirjutatud. Selle muusika koherentsust võib visuaalselt kujutada õlilaiguna veepinnal, mis küll laieneb ja hajub laiali, ent siiski säilitab sidususe sarnaselt mõne väga liigendunud järvega (nt maailmas Saimaa järv Soomes või Lake of the Woods Kanada-USA piiril. Lõbustav on ju vaadata, mis trikke mandrijää on teinud pinnasega! Kuidas miski taandub, samas justnagu tehes seda vastumeelselt ja kättemaksuhimuliselt! EI ja JO'R muusika puhul tõstatub lisaks küsimus improvisatoorse muusika loomusest -- selle tekke alusprintsiipidest, artisti vaimsetest hoiakutest ja eelhäälestusest. Kas käesolev album - mis kasutab improvisatsioone - ei ole mitte kontrollfriikide poolt vangistatud ja lõppude lõpuks moonutatud? Aga võib olla oleks parem kõik need skolastilised küsimused ühe käeviipega eemale lükata. 8.0 (7.5-8.5)
