Eg0cide Productions/Bandcamp
Sound poetry Avant-garde Acousmatic music Experimentalism Electronic music Field recording Musique concrète Sampledelic Radiophonic art Micronoise Psycho-acoustic
Pärast Arbaud Barbe (Pollux/Pogohm) taandumist netimuusikamaailmast, kes oli nii muusik kui ka suurepärase ja viljaka plaadifirma Sirona-Records'i juht, on netimaailmas prantslaste esinumbriks tõusnud Nicolas Tourney, kes on samuti nii muusik kui plaadifirma vedaja (Snow in Water); kui hilisemad albumid on paljastanud NT huvi droon- ja mikrotonaalse muusika vastu, siis käesoleval albumil ilmneb prantslase muusikaline laiahaardelisus. See taies hõlmab kahtekümmend kolme lugu, mis on 52 minuti sisse mahutatud. Nagu lugupeetud lugeja juba aru sai on album fragmenteeritud -- tõepoolest, siin on kõiksugu kraami; torkab kõrva kummardus kuulsusrikka Prantsuse elektronmuusikatraditsiooni vastu -- musique concrète (Pierre Schaeffer, Luc Ferrari, Eliane Radigue, Bernard Parmegiani). Ma tahan öelda, et sellel albumil on palju huvitavaid situatsionistlikke olukordi, mis avaldavad kuulajale kahtlemata mõju -- näiteks kuidas saab võidusõiduraja ääres seismine ja vormeli möödumine jätta kuulajat ükskõikseks; lisaks veel veidi meeltes segadust tekitavat helipoeesiat ja hüsteerilisi näitemängulisi olukordi; milles vokaalid on töödeldud-tükeldatud, omavahel millekski uueks sobitatud -- ka see on väljakutsuv ja eksperimentaalne isegi tänapäeva postmodernistlikul ajastul. Ka dadamuusika ja -kultuuri taak ei ole jätnud prantslast puutumata -- Tourney tunneb ilmset rõõmu helielementidega manipuleerimisest, kuivõrd aeg-ajalt ta muutub taotluslikult kerglasemaks ja lõbusamaks. Taaskord pöördudes tagasi Tõnis Kahuga tehtud intervjuu manu tahaksin mainida, et seal mainitud müra kontseptsioon jäi natuke piiratuks ning lahti rääkimata -- müra ei ole mitte ainult huvitavate, intrigeerivate ning väljakutsuvate helidega manipuleerimine, vaid see on lisaks ideoloogiline lähtekoht ja platsdarm, mis, tõsi, sageli otseselt vastandub popmuusikale, väänates, väänutades, moonutades, lõhkudes, osadeks lahti võttes mingeid harmooniaid-meloodiaid-viisikesi; samuti tuleb meeles pidada, et mürakontseptsiooni alla jäävatel artistidel on suht suva kõiksugu popstandarditest -- see on maailm, mis ei määratle end ei majanduslikus, esteetilises ega ka ideoloogilises plaanis popmuusika mallidest -- isegi kui popist võetakse mingeid elemente, ent mitte kergema vastupanu teed minnes -- ideoloogiliselt neile elementidele täiesti teistsugust sisu ja vormi andes. Müramuusika puhul ei tohi ära unustada, et eelduslikult müramuusika ei ole mingi konkreetne vorm, vaid olemuslikult üsna ujuva mõistestikuga kunstiliste suundumuste trotslik kogum. Loomulikult me kõik oleme inimesed ning oleme sunnitud lähtuma Maslow vajaduste püramiidis kirjeldatust, ent viisid nende põhivajaduste rahuldamiseks on üsna erinevad. Müramuusikal on ka eksistentsiaalne mõõde -- selle praktiseerimisel tekib tahes-tahtmata mingil hetkel riukalik mõte -- kui Jumal heidaks meid kümne kilomeetri kõrguselt maapinna poole ilma langevarjuta, kinkides selle aja jooksul meile mõtlemisaega eeldusel, et mingit lunastust ei tule -- ookean täitub inimrümpadega -- aus, karm ja armutu. Meeleheite ilu lootusetuses.
