Sirona-Records
- Experimentalism
- Reductionism
- Electronic music
- Abstract
- Avant-garde
- Illbient
- Improvised music
- Micronoise
- Lowercase
Sügavatest mõtisklustest - pinnasesse mattunud helindid oleksid justkui porisse paisatud, sellega määrdunud, kuivanud ning koorikuga kattunud - ei ole väljapääsu, mis peegeldubki helilise hüpertroofia ennetavas allasurumises. Kartuses, et mäng(uasi) võib väljuda kontrolli alt ning muutuda mittemidagiütlevaks üldistuseks -- rivis teiste omasugustega unustusse vajumas. Nii et -- kuidas puhuda lõkkele afektiivsust helide saatel? Nendes neljas kompositsioonis kerkivad varjust esile mürakihid - tõsi, allasurutuna - eri vormides; justkui tulles küll ühest-ühtsest algallikast, ent säilitades isikupära sarnaste tunnusjoontega algosakeste murenemise ja laiali paiskamise järel uuesti konstrueerituna. Afekti peegeldav intuitiivne palang puhkeb tänu sellele, et helid on ühelt poolt varjutatud ning teisalt rekonstrueeritud. See on rituaal: ilmutamata olemine kutsutakse ellu olemise ja olematuse pingest -- ühelt poolt kuulaja kuuleb helisid, ent teisalt on kuuldu käändunud hääbumisse ja varjatusse (ses mõttes eimiskisse). Kõik see lööb mingil hetkel välja liialdusena, pundunud piiranguna, mis moonutab heli loomulikku levikut ning loogikat, sest heli on radikaalsest (ei)millestki teistsugusest - ürgsest tühjusest - (tagasi) tulnud. Mürakihid kehastavad siin mitte niivõrd narratiivi, kuivõrd toorest emotsionaalset süttimist. Nad küll näitavad valmisolekut hüpertroofiaks, raputades enda kesta, aga siiski vältides põletatud maa taktikat -- lubamata kontrollimatut vabanemist. Kuulaja tajub pori krõmpsumist hamba all. Mudast oled sa võetud, mudaks pead sa saama! 8.0 (7.5-8.5)
