Upitup
- House
- Experimental dance
- Electronic music
- Electro-house
- Post-disco
- Deep house
- Deconstructed club
Friedrich Nietzsche on väitnud, et kui tapad prussaka, siis oled kangelane; ent kui tapad liblika, siis oled paha. Moraalil on esteetilised standardid. Samas esteetilise ühiku (nt mingi konkreetse albumi) piires moraal kipub ähmastuma ja laiali valguma. Või ei ole seda üldse. Võib-olla peaksime hoopis küsima -- milleks meile muusikas on üleüldse eetikat tarvis? Kokkuvõtvalt -- on raske ette kujutada mingisugust muusikalist stiili, mille tajumine meis vastikust esile kutsuks. On küll teatud sotsiaalsed märgid (rassism, natsism, misogüünia, sadismile õhutamine, vägivallale kutsumine), mis on rangelt taunitavad, ent heli ise ei saa rangelt olla ei rassistlik ega natsistlik või kolmandat. On põhjuse ja toime tagajärjed muusikas. Võtame käesoleva Itaaliast pärit 16-loolise teose. Ühelt poolt armastus elektroonilise popi (konkreetsemalt haussmuusika) vastu; teisalt haussmuusikat põhjuseks tõstes tahetakse selle toimet väljendada -- ise seda luua; teha seda viisil, et tulemustes väljenduksid artisti rohkem või vähem varjatud mõjud. Ja need mõjud väljenduvad katsetuslikena viisil, et asi on tõepoolest parlanksis. Huvitav muusika eeldab looja nartsisslikust ja liialdatust, ent seda eluterves koguses, et kõik jääks esteetiliselt nauditavatesse piiridesse. Veidrat popmuusikat üllitava netiplaadifirma Upitup'i all üllitatud teose rütmid ja harmooniad libisevad veiderdava ja üleva vahel. Meeldib see, kuidas artist seiklustundeliselt mateeriat hingestab. Äkki see ongi toosamune moraalsuse ilming helide kunstis.
