Broque
- Alternative dance
- Techno pop
- Dance pop
- Post-disco
- Electronic pop
- Remix
- Tech-house
- Funk house
- Synth-wave
Cie 2018. aasta EP „The Call“ (väljaandjaks Saksa netiplaadifirma Broque) on kuuest loost koosnev tehno(pop)taies, demonstreerides Thilo Geertzeni (TG) kahe aastakümne pikkust kogemustepagasit, kindlasti nihutades samal ajal tema mugavustsooni piire. Siin lähenetakse klubimuusikale sügavate, ent samas jõuliste rütmidega. 37 minuti vältel tasakaalustatakse tantsupõrandale orienteeritud funktsionaalsust elektroonilisest popmuusikast leitud isikupäraga, milles leidub ruumi nii mängulisusele kui piisavale hulgale huumorile. Agressiivsete basstrummide vahele lõikavad vahedad laserhelid. Siin on ägedat tech-house'i, mis on sattunud funkmuusika tugevasse kiiluvette; võrgutades sisendusjõuga nii aju kui pannes tantsima kogu keha. Üheks õnnestunumaks kompositsiooniks on "Fernab", kus esiotsa abstraktne aeglustatud sissejuhatus muutub õige varsti kepsakamaks tänu happelise sünteesaatori sisenemisele, andes loole muutusest tingitud dünaamilise impulsi. Mingist hetkest need abstraktsioonid hakkavad kummastavalt venima; tõsi, täpselt aru saamata, et kas need lood tõepoolest objektiivselt muutusid füüsilistelt parameetritelt või tõesti kogu selle manipuleerimise käigus muutus hoopis ajukeemia. Suhtelisus, mis nimetatud kahe paneeli vahetumisest tingiti, hakkab mõjuma kuulaja tajule. Vahet ju ei ole -- mõlemad elemendid hoiavad üleval elutervet hoogu nii loo kui ka albumi terviku mõttes. Tegelikkuses kõigi ülejäänud lugude lõikes toimuvat täpselt samasugused proportsioonide muutused, kus basstrummid on kohati kibedamad ja intensiivsemad; või siis atmosfäärilised struktuurid tungivad rohkem esile või on harali. Mõnikord basstrummid pudistavad rütmimustrit, millele samas on efektiivselt peale laotud vokaale -- näiteks nimiloos (tõsi, Mar Io remiksina) provokatiiv-naljakas laulmine-häälutamine koos hüpleva, ent mingist hetkest tavapäraseks saanud rütmidest väljalangevate sagedustega paneb tantsupeo püsti. Jõnksutav, naljakas ja haake tegev, ent lõpmata lõbustav kahtlemata. Kui mõelda ka sellele, kui kaugele liigub artist algushetkest, siis jah, see mäng väärib küünlaid. Eraldi märkimist väärib ka „Wonka“, kus TG hülgab tavapärase rütmilisuse meloodiliste sündiarpedžote ja retrofuturistlike nootide kasuks -- see on ootamatu kõrvalepõige, mis end igati õigustab. Ometi on ka siin lahedat sündijõnkslemist ning happeloksumist. Nagu üle kogu albumi -- üks asi, mida jõudsin ära kirjeldada, vähemalt samapalju jääb kuulajale enesele avastamiseks. 8.5 (8.0-9.0)
