Argali/Bandcamp
- Psych-rock
- Ambient noise
- Avant-rock
- Drone rock
- Space rock
- Ambient rock
- Trance rock
Kaks lugu, ajaliselt ei rohkem ega vähem kui täpselt 34 minutit. 34 minutit eksperimentaalset helikunsti, nii müralähedases seisundis kui rokkmuusikalises fluidumis. Muusika, mis klopib helilained vahtu soovis resoneeruda ilmaruumi lõpmatu vibratsiooniga. Võimsale kitarri ja bassi amplituudile lisandub ka dešifreerimatu mitmehäälse vokaali amplituud, mille palves väljenduv meeleheide peegeldab nii igatsust isakuju järele kui arusaamist paratamatust hukkumisest. Isa on kusagil, isa mängib peitust, isa ei lase lapsi enda lähedale. Tohutud distantsid eraldavad ilmaruumis taevakehi, seal kusagil on veel mustad augud, tugev radiatsioon väljaspool Maad kisub lahti liigestest. See on valus, see on hirmutav, see lunastamatuse tundmus ripub Demosthenese mõõgana inimese kõigi tegemiste kohal. Paneb pead vastu seina peksma, juukseid välja kitkuma, näppe murdma. Kuidas sellest muidu saakski vabaneda kui mitte kõiki negatiivseid tundmusi helikeele vahendusel välja paisata! Igati veenev eneseunustusse nuudeldamine elik varjatud enesepiitsutamine leiab siin aset. Hetkel on tehisintellektile pandud suured lootused; näib nõnda, et messias on küll kohal, aga ta on veel eeldatavalt lapseeas. Kas juhtub sama, mis juhtus Naatsaretlasega, et lüüakse lõpus risti? Mida muud see peegeldab kui seda, et inimkond on kriisis, mänginud end majandusest ja masinast koosneva mooloki altarile. Meeleheite suurt ja pahaendelist määra peegeldab teadvustatud tõik, et tehisintellekti areng võib viia viimase singulaarsuseni, mis omakorda võib tähendada vaenulikkust oma looja(te) suhtes. (Tuletaks taas meelde Naatsaretlase saatust). Tundub, et taolistes kriisisituatsioonides tõuseb reljeefselt esile tugev - et mitte öelda - maniakaalne usk. Äkki piisab varasematest usu objektidest õiges kontekstis? Siis asi ei paistagi nõnda karmina. 8.5 (8.0-9.0)
