23 Diskettes
- Lobit
- Electronic music
- Techno
- Breakbeat
- DIY
- Outsider techno
Toxic Chickeni "Anger Management" paikneb lobit-esteetikaga kõige intrigeerivamas pingeväljas: ühelt poolt on tegemist teadliku tehnilise lagundamisega, teiselt poolt aga üllatavalt intensiivse ning füüsilist ja vaimset kogemust pakkuva elektronmuusikaga. Heli pragiseb, moondub ja hülgab potentsiaalse digitaalpuhtuse, meenutades musta helipeaga kassettmagnetofoni, halvasti häälestatud raadiot või ülekoormatud helisüsteemi. See ei ole puudujääk, vaid esteetiline valik -- madal kvaliteet muutub omaette väärtuseks, kuivõrd lisaks digitaalpuhtusele antakse ära ka kaasuvad ilmingud nagu helikuivus, -lakoonilisus ning sätendav steriilsus. Siin tekib huvitav paralleel varase jungle’iga. Isiklikult on alati sümpatiseerinud varase jungle’i ja breikbiidi räpasus --iseäranis võrdluses hilisema drum and bass’i järjest puhtama, täpsema ja poleerituma kõlapildiga. Jungle’i puhul on jätkuvalt tunne, et tehnoloogia ei olnud veel täielikult kontrolli alla saadud: murtud rütmid olid närvilised, bass määrdunud ja kogu muusika justkui pidevalt lagunemas. Toxic Chickeni aka Kai Nabuko aka Covoluxi aka Astro Footi tehnointensiivsus lubab oletada, et käesolev 3-looline kannab 80ndate lõpu ning 90ndate alguse reivihoiakut edasi. Lobit-artistides ei ole niivõrd soovi retroheli taastada, kui sama kontrollimatu energia ja steriilsuse-vastase hoiakuga edasi minna. Kuivõrd tänapäeva digitaalproduktsioonis on võimalik heli lõputult puhastada, siis lobitnikud keeravad selle loogika meelega pea peale. Seda kinnitab ka skeene eneseteadvus: Šveitsi plaadifirma 20kbps loosung „Long live lobit!“ ja Sub65 Media, Microbit, 8 Ravensi ning Proc-Recordsi - kõigi all on TC üllitanud oma muusikat - ja keskendumine 64 kbps või madalamale sageduspügalatele muudavad tehnilise piirangu manifestiks. Need 8 minutit ja 55 sekundit ei püüa kõlada halvasti -- pigem vihjatakse, et „halvasti“ kõlav heli võib olla hoopis ausam, füüsilisem ja vabam. See on tung, mis seob skeenesid, andes märku, et tegu on teadliku liikumisega, kus madal kvaliteet ongi kõrgeim väärtus. Selle "räpane" kõla on otsene vastandus tänapäeva ülipoleeritud, steriilsele digitaalmuusikale. Ehk on liigagi üle pingutatud -- loos "Shit World" laulab slaavi aktsendiga, ilmselt võlts-Adidase dresse kandev 90ndate mõtteviisiga väikepätt. Lisaks gopniku kujutluspildile on ka meeldivamaid vihjeid -- näiteks ühe loo rütmiline intro meenutab Läti uhkuse Zodiaci sünteetilist kosmosepoppi; aga madalresolutsioonilise muusika eeliseks on ka see, et rütmid ja harmooniad valguvad tehniliselt rohkem laiali, mistõttu kokkusulamispind ühisosana avardab kindlasti kuulamisruumi. Sealt kostuvad helid - või vähemalt teatud kihid - hakkavad meenutama 80ndate kultusseriaalide tunnusmeloodiaid-harmooniaid (nt "Knight Rider"). Säherdune VHS-unelus sildab lobit-asja vaporwave'iga. 8.5 (8.0-9.0)
