Blogiarhiiv

5/30/2020

Makuta - The Kingbird Sessions (2015)



  • Art pop
  • Indie pop/rock
  • Alternative pop/rock
  • Pomp pop
  • Musique concrète

Viielooline üllitis algab siirupise looga Hard Enough Time, mis võib nii mõnegi eemale peletada, kuna on liigmagus, läila ja klišeelikust armastuslüürikast ligunenud. Värelev vokaal, ülepakutud paatos ja armunu objekt on küllalt värsked veel, et oleks vaja leppida kokku aeg perenõustaja juures või esimese tüli peale lahku minna (nagu Eestimaal tavaks on. Peab ka endale tuhka pähe raputama). Aga... muusika kasvab siin. Warpaint on korralik elektrikidraga bluus, mida toetab veelgi veenvam mees- ja naishääle põimumine, mis lisaks pakub huvitavaid haake muusikalise selgroo suhtes. Remind Me To Forget (You) on keskne kompositsioon. See on väljapaistev ballaad, mis kaunistaks ka kõige banaalsemat lüürikat (aga pealkiri on ju piisavalt sügavamõtteline, et sellest oleks vaja edasi heietada). Siin on lendu ja poosi, kandvat eepilisust ja ideaalkoguses paatost. One More Day langeb tagasi samasse lõksu, kuhu varises põrmu avalugu. Kõik see tervik lõpeb lühikese, ent seestpoolt soojaks tegeva leierkasti umpa-umpaga. Mündid sisestatakse mängijasse, aga lugu võinuks kesta kauem. Raha väärtus on ilmselgelt langenud. Üllitise on välja andnud Jaapani leibel Bump Foot. Siin teevad kaasa mõned tuntud produtsendid, heliloojad ja muusikud. Artist on pärit Ühendriikidest, kus hetkel Prince'i kodulinnast alguse saanud rassi-massirahutused paisuvad kulutulena; kujutan ette, mille kohta nii mõnigi paranoilisem ja küünilisem ühiskonna valvekoer ütleks, et ühiskonna valitsevad kihid on ühe tavategelase ohvriks toonud, et veenduda, kui palju vurtsu on massidel hetkel sees. Jumalik komöödia läheb edasi igatahes – vahet ei ole, kust rakursist pilku heita. Mängu ilu-elu on meie ees.