Jamendo
- Jangle pop
- Indie pop/rock
- C86
- Alternative pop/rock
- Twee pop
- Folk rock
Järgmisel aastal, kui tähistame murrangulise C86 kassettkogumiku 40. aastapäeva, saabub see tagasihoidlik 6-looline väljalase nagu õigeaegselt saabunud heliteatis minevikust -- karge, meloodiline ja vaikselt trotslik. 22 minutit hõlmav üllitis tundub vähem suurejoonelise avaldusena ning pigem sooja ja intiimse vestlusena Briti sõltumatu kitarrimuusika traditsioonis. Eksimatult äratuntava Rickenbacker'i särav kõla, sama helisev kussutamine, mis iseloomustas nii paljusid C86 lugusid ja kajas läbi selliste bändide nagu The Stone Roses varajasest loomingust. Uudis Gary "Mani" Mounfield'i hiljutisest surmast lisab tahtmatu mõrumagusust; tema bassiread andsid sellele helinale tantsulise ja hümnilise mõõtme, tõestades, et kui viljakas C86-skeene pinnas tegelikult oli. Ning sealt tagasi loomulikult tuleb ära märkida The Smiths'i Johnny Marr'i geniaalset laulukirjutamisoskust. See väike EP ei püüa korrata eelpoolmainitute enesekindlust, kuid kannab sama DNA-d: särav, meloodiline kitarripopp, millel on parajalt psühhedeelset sära, et meenutada selle päritolu. Mis tõstab need lood pelgast nostalgiast kaugemale, on meloodiatesse põimitud peen mässumeelsus. Lood tunduvad nagu 1960. aastate lõpu Briti psühhedeelse folgiskeene järeltulijad - mõeldes varajasele pastoraaliale või veidrale maapiirkonna müstikale -, kus õrn akustika ja helisev elekter pakkusid vaikset pelgupaika eemal linnaelu jahvatavast masinavärgist. Siin tuleb sama impulss uuesti pinnale: kitarride heledus ei ole kunagi suhkrune; selle asemel hiilivad servadesse õrnad rahutuse ja lahkarvamuse jooned, luues pinge, mis hoiab magususe läägeks muutumast. Produtseerimise poolest on kõik sujuv, kuid mitte libe. Seaded on lihtsad, lastes kitarridel selgelt kõlada, samal ajal kui tagasihoidlikud rütmid ja aeg-ajalt esinevad kajahelid kutsuvad esile kingapõrnitsemise silmapiiri, ilma et see kunagi täielikult uduseks läheks. Vokaal on tagasihoidlik ja meloodiline, teenides meeleolu. Ehk on sellel isegi teatud sarnasus Mojave 3-ga, mis üritas kingapõrnitsemise mälestust uue laine folki uputada. See ei ole revolutsiooniline plaat ega püüagi seda olla. Aastal 2025, mil kitarrimuusika tundub eneseteadlikult modernne, mõjub see pea 17 aasta vanune väljaanne vägagi tasakaalustatuna: see austab mõjutusi, kõlades samal ajal täiesti sundimatult. See on selline EP, mille paned lihtsalt mängima. 8.0 (8.0-8.5)
