Upitup
- Post-disco
- Electro pop
- Experimental electro
- Synth-pop
- Detroit electro
- Dance pop
- Sampledelic
- Dadatronica
- Avant-electro
- Acid electro
Ikka ja jälle on ütlemata tore naasta Upitup-nimelise netiplaadifirma manu, mille koht ja aujärg peaksid olema auväärsemal riiulil kui seda sellele seni omistatud ollakse. Näiteks seesamune 11-looline ei valmista pettumust, kuivõrd sidudes peene alushuumori võtme keerulisemate kompositsioonitehnikaga. Konkreetsemalt elektroonilise (tantsu)muusika, süntpopi ja elektropopiga - kuigi see näikse olevat vägagi kaugel näiteks 80ndate elektroonilisest muusikast -, siis on siin seda hüplevat sekventsi, elektroonilist kellamängu ja marimba tininat ning muteerunud vokaale. Allmärkuse korras ka post(industriaalset) trummeldamist kohati. Seda võib tõepoolest nomineerida süntpopiks üksnes seetõttu, et see on genereeritud süntesaatorite ning rütmimasinatega. Ilmselgelt Pariah Qarey sugulushinged pärinevad pigem 70ndate ja 80ndate vahetuse ajast, kui maneerliku orkestreeritud disko produtsendid hakkasid joviaalsusest tüdinema ning sellesuunaline tantsumuusika hakkas kapselduma elektroonilisse tehnesse ja kogukondadesse (nt San Francisco geidisko), andes võimaluse liikuda veelgi sügavamale masinate hingeellu, saada osa selle elektroodide vaheliste sünapsite löökidest ning pindmisest pingest. Eelpoolmainitud naljatlemise tahk -- näiteks loos "Debt Wreckage" jantlikud vokaalid võivad tõesti iseloomustada kapitalismi mürkrohelisi tagajärgi, kui inimene võlgades laostumise tõttu muutub halvemal juhul küüniliseks robinhoodiks; või siis paremal juhul hakkab iroonilis-sardooniliselt ümbritsevaga vestlema dadaistlikus pininate-möirete keeles. Hakkab pläustima. Märkimata emotsionaalset eksalteeritust, mille tahtlikkuse või kavatsematuse üle võib jäädagi arutlema. Tundub isegi, et masinad on siin valulikult tundlemas -- ei oma artist nende üle täit kontrolli (ilmselt sai ka elektrišoki). Kõrgemate sageduste korral pillub sisse mustust ja risu. Kultuurilisel (meta)tasandil ühtsuse otsimise ja enesest teadlikukssaamise impulsse siin väga ei taju. Pigem vastupidi. Masinad on vihasemalt meelestatud kui looja ise, püüdest tema kütketest siin-seal nende 37 minuti vältel lahti rebida. Ühes loos lülitub sisse valge müra generaator ning teises kapseldutakse elektrosakilisse ajuudusse (nt "Defoliant Balaclavas"). Siin-seal hakkab paistma ka Mootorite Linna siluett. No ülihea, kohati tavamõistuslikult välistavatest - sissepoole pööratud - impulssidest on loodud lõppkokkuvõttes ekspressiivne tantsumuusika taies. 9.0 (8.5-9.5)
