Kuvatud on postitused sildiga Baggy. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Baggy. Kuva kõik postitused
12/01/2010
Vincent Lillis The Singularity (Rack & Ruin)
The last album of the Rack & Ruin being overviewed on this blog was Teacups` Song about Yarn, an off-kilter blend of magnificient chamber pop/baroque pop and abrasive chiptune beats. Thereafter my spot has drifted away from the doings of the label involuntarily and unfortunately. Now it is time to come back again, and hopefully having no possibilities for further apologizes anymore.
The irishman Vincent Lillis is an extraordinary young musician, having released his third album in two years already. His previous albums Purple Magpie, and Neb Nub offered a off-the-wall blend of artistic guitar music with a kind of alternative dance appeal. You could hear The Fall-esque skidding bass strokes, Ian Brown`s electronic touch, kinds of inbalanced and unfixed somber backdrops, even some world music elements which altogether was being perceived a bit arty-farty in some sense. In any cases, it did need quite much attention to hold up your concentration to be fixed upon this.
The Singularity seems to be his most mature release (read it: purposefully channelized one) to date. The opening Mind Your Mind is a loud cacophonous track with heavy drum breakbeats, gorgeous bass pulsatings, and a funny sunbeam-named looping synth effect, all in all it recalls Primal Scream`s the 90`s second half/00`s beginning (albums Vanishing Point; Xtrmntr). However, the following tracks continue to drive on similar way in principle, besides it recruiting tabla drums, dynamic bass lines, spacey vocal chants, programmed beats, also finding the support from the 70`s post-punk movement as well. The tightness of ambience under and around the conception is an interesting matter to follow, for instance, discovering some underpressure-overpressure fluctuations at times. Consequently the result underlying spiderwebbing mesh work seems to function per excellence. Indeed, an solid alternative dance/madchester/baggy set evoking pleasant memories of good old times. A nostalgic slap, in fact.
Listen to it here
9.3
7/18/2010
The Electric Sugar Children beko_52 (Beko DSL)
Kas varsti on oodata klassikalise jangle pop`i, twee pop`i ja baggy-rütmide tagasitulekut (praegusel tagasitulekute ajastul)? Väga hea meelega ootaks, kuivõrd teistest revival`itest on neetult villand saanud (pungi ja postpungi tagasivaated). Näiteks Bishop Morocco ja Raw Thrills juba ajavad seesugust rida. The Electric Sugar Children on üks omapärane Šoti nelik, kes tegutses lühikest aega 90ndate alul, mistõttu neist ei saa päriselt rääkida kui simulaakrumist - kui millestki, mis on ilma jäetud oma algupärast, sotsiaalsetest juurtest, eskapismiideaalidest ja materiaalsest raskusest ning mille fassaad oleks kuidagi kaunistatud virtuaalse peapöörituse taotluse kui normaliseeritud nähuga. 3 loos on soikumus vaheldumas hoogsate käikudega. Vokaal on mõnusalt veniv ja unistuslik, kohati ükskõikne, kohati osavõtlik - kusagil baggy-meeste ja lad-rokkarite pohhuismi vahepeal. Nagu happest toituva inimese ajus on tujukarussel keerlemas. Meenuvad inspiralcarpets`likud Farfisa orelid ning wordsmiths`ilikud biidikarkassid. Teisisõnu, jangle pop madchester´i konnotatiivsusega. Väärt vaheldus tänapäeva ning kindlasti ootaks neilt nüüd täispikka albumit.
Kuula albumit siit
8.6
1/07/2010
12/09/2009
[Vana ning oluline] The Heavens The Heavens (Jamendo)
Kui veel mäletate 90ndate teist poolt, siis nähtavasti mäletate ka seda, et Nude Records`i (Suede, Geneva, Billy Mackenzie) hingekirja kuulus ansambel Ultrasound, mis paistis silma viisakalt öeldes tüseda laulja Andrew “Tiny” Woods´i ning ainult ühe, kuid see-eest suurepärase albumiga (“Everything Picture”, 1999). Bändi muusikakirjutajaks oli Richard Green, kes veel 1999. aastal jõudis asutada uue ansambli The Somatics ning nullindate alul osales koos Woods`iga grupis Blue Apple Boy (mis tegelikult oli järg nende esimesele, samuti üsna tuntud ansamblile Sleepy People). Ühesõnaga, Leeds`i härrase näol oli tegu britpopi teise järgu tähega (kahjuks eesti keeles on sellel väljendil halb maik man, ning iseenesest mõista ma seda negatiivset varjundit silmas ei pidanud). The Heavens pandi kokku 2006. aastal ansamblite Lost45s ning The Lazy Darlings liikmetest.
Käesolev album tuletab mulle vahedalt meelde, mispärast ma vihkasin seda The Strokes`ist alguse saanud tüütu rokenrolli tagasitulekut. Seda igavat, tundetut, sageli üksnes luitunud energiale apelleerivat muusikat. Igavlevate ülemkeskklassi jorsside vaba aja harrastust. Laiarindeline haip. Loomulikult olid selle taga muusikakriitikud, kes hoolsalt hoolitsesid kuldlehma tekitamise eest, et saaks seda mõnd aega mõnuga lüpsta. Veel hiljuti, lugedes ühe kohaliku arvustaja arvamust Julian Casablancas`e sooloalbumist, kohtasin järgmist The Strokes`i iseloomustust:
//...millise tundega, gruuviga, hingega ja milliste geniaalsete lihtsate meloodiate ning käikudega lood//.
Milline hinge taha kiikamise võime! Nojah, eks igaühel ole oma valulävi. Samas see on juba uus tase, kui The Strokes`i iseloomustamiseks kasutatakse omadussõna “geniaalne”. Soovitan soojalt uurida sõnade “geniaalne/geenius” etümoloogilist päritolu. Kui newyorklased milleski geniaalsed olid, siis ainult selles, et vana asi uuesti üles soojendada. Uues ajas-ruumis tundusid need ponnistused kohatute ning ebasiirastena.
2008. aastal reliisitud 4-looliselt albumilt kostuvad välja 90ndate nõtked meloodiad, catchy`d harmooniad, nakkavad gruuvid. Hillitsetud psühhedeelia, soft rock, northern soul ning kohati raamistavad muusikat baggy-võnked ning rütmid. Seksikalt võbisev vokaal, Hammond-oreli gruuvid, kohati esilelükatud trummid. Ning ka praegusel ajahetkel ei tundu seesugune muusika kohatuna. Vanadele britpopi/90ndate Briti alternatiivrocki fännidele kohustuslik kuulamine. Väga tasemel ning unustamatu nostalgialaks.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)