Blogiarhiiv

12/09/2009

[Vana ning oluline] The Heavens The Heavens (Jamendo)


Kui veel mäletate 90ndate teist poolt, siis nähtavasti mäletate ka seda, et Nude Records`i (Suede, Geneva, Billy Mackenzie) hingekirja kuulus ansambel Ultrasound, mis paistis silma viisakalt öeldes tüseda laulja Andrew “Tiny” Woods´i ning ainult ühe, kuid see-eest suurepärase albumiga (“Everything Picture”, 1999). Bändi muusikakirjutajaks oli Richard Green, kes veel 1999. aastal jõudis asutada uue ansambli The Somatics ning nullindate alul osales koos Woods`iga grupis Blue Apple Boy (mis tegelikult oli järg nende esimesele, samuti üsna tuntud ansamblile Sleepy People). Ühesõnaga, Leeds`i härrase näol oli tegu britpopi teise järgu tähega (kahjuks eesti keeles on sellel väljendil halb maik man, ning iseenesest mõista ma seda negatiivset varjundit silmas ei pidanud). The Heavens pandi kokku 2006. aastal ansamblite Lost45s ning The Lazy Darlings liikmetest.

Käesolev album tuletab mulle vahedalt meelde, mispärast ma vihkasin seda The Strokes`ist alguse saanud tüütu rokenrolli tagasitulekut. Seda igavat, tundetut, sageli üksnes luitunud energiale apelleerivat muusikat. Igavlevate ülemkeskklassi jorsside vaba aja harrastust. Laiarindeline haip. Loomulikult olid selle taga muusikakriitikud, kes hoolsalt hoolitsesid kuldlehma tekitamise eest, et saaks seda mõnd aega mõnuga lüpsta. Veel hiljuti, lugedes ühe kohaliku arvustaja arvamust Julian Casablancas`e sooloalbumist, kohtasin järgmist The Strokes`i iseloomustust:

//...millise tundega, gruuviga, hingega ja milliste geniaalsete lihtsate meloodiate ning käikudega lood//.

Milline hinge taha kiikamise võime! Nojah, eks igaühel ole oma valulävi. Samas see on juba uus tase, kui The Strokes`i iseloomustamiseks kasutatakse omadussõna “geniaalne”. Soovitan soojalt uurida sõnade “geniaalne/geenius” etümoloogilist päritolu. Kui newyorklased milleski geniaalsed olid, siis ainult selles, et vana asi uuesti üles soojendada. Uues ajas-ruumis tundusid need ponnistused kohatute ning ebasiirastena.

2008. aastal reliisitud 4-looliselt albumilt kostuvad välja 90ndate nõtked meloodiad, catchy`d harmooniad, nakkavad gruuvid. Hillitsetud psühhedeelia, soft rock, northern soul ning kohati raamistavad muusikat baggy-võnked ning rütmid. Seksikalt võbisev vokaal, Hammond-oreli gruuvid, kohati esilelükatud trummid. Ning ka praegusel ajahetkel ei tundu seesugune muusika kohatuna. Vanadele britpopi/90ndate Briti alternatiivrocki fännidele kohustuslik kuulamine. Väga tasemel ning unustamatu nostalgialaks.

Kuula albumit siit