Nina-me on Rootsimaal Malmös resideeruv laialdaste kunstiliste huvidega naistrubaduur.
Tema album "Life Of Steps" koosneb 4 loost. Akustilise kitarri (pluss vahetevahel süntesaatorite õhulise sentimendi) saatel omi mõtteid, igatsusi, küsimusi ning elufilosoofiat edastav lauljatar. Kahes esimeses loos on talle kaaslaseks keegi Johan Pettersson, kelle elulõng on tänaseks päevaks katkenud. See muusika on küll lihtne, kuid mitte lihtlabane. Vaikselt õhtusse, (päeva) lõppu veerevad lood. Õrnad meloodiad. Raske ongi selle albumi puhul millestki konkreetsemast kinni haarata. Mulle meeldib plaadi kaanepilt – trepp, mille taamal paistmas hiiglaslik erepunane päikeseketas. Tee, mis põhimõtteliselt ei vii kuhugi. Kas saakski viia? Unistus on suurem kui elu. Helindi pikkus on 12.34. On see liiga lühike? Samas kui olekski 2 korda pikem, ei võidaks vististi sellest midagi. Tuttavad harmooniad. Kas singer-songwriterlus on muutunud tänapäeval üheks ekshibitsionismi ilminguks? Kui näituseks keegi AnuS aagim üllitaks isiklikel kogemustel põhineva sooloalbumi, kas see paistaks liputamisena? Kas pidevad korduvused-(üli)sarnasused, naasmine renessanssidesse on märk (pop)muusika lõpuleviidusest või siis muusikute-isiksuste erilisuse müüdist? Ariel Pink? Avey Tare& Panda Bear? Lau Nau? Guillermo Farrè? Chad Golda? Brad Fielder? Bradford Cox? Phil Elverum? Zach Condon? Muhr? Enrique Ramirez? Tim Hecker? Ei eitagi, et tänapäeva popmuusikaline kehand on kõrgel tasemel, samas see mass meenutab rasket monoliiti. Sündida ning vormuda geeniuseks ongi tänapäeval märksa keerulisem kui aastakümneid tagasi. Võib-olla ma eksin - äkki oligi muru rohelisem ning inimesed vaimselt ning hingeliselt suuremad? Tegelikult rohi oligi rohelisem - seda on vastavad spetsialistid tõestanud. Ühesõnaga, kõik ei ole erilised, enamus on lihtsalt kenakesed.
Kuula albumit siit
7.7
