34 rada ning rohkem kui 2 ja pool tundi muusikat. Nagu käesoleva kogumiku koostaja mainis, saadeti talle 217 lugu, mille seast tuli valik teha. Valiku kriteeriumiks ei olnud ainult (subjektiivne) "hea" ja "halb", vaid käesoleval sai rõhuasetus psych-rock`ile ja psühhedeeliale seatud. (Mis loomulikult on taaskord tunnetuse küsimus). Loomulikult on siingi palju seesugust materjali, mis ei mahu mainitud žanrite piiridesse (mis on samuti paratamatu, kuivõrd neile žanritele on niikuinii iseloomulik eksperimentalismi "juhatav" tahk). Siin on ragga-elemente, ulguvat ruumirokki, lo-fi`d, baggy-muusikat, fuzz`i, kriipivaid kitarridrone`i, tagurpidi käiatavate kitarride lumma ja primitroonikat. Ühtegi läbikukkunud lugu küll sellelt kogumikult ei mäleta. Seda enam, et artistid sellel kogumikul on võõrad (erandiks on üksnes Paneye ja Wonder Wheel. Erilisemad hetked? The Bavarian Druglords`i Goldsoul kõlab kui The Charlatans kuldsetel päevadel, olles oma saundi kõvasti reverb`i juurde keeranud (ning vokaalis on rohkem ianbrownilikku impressiivsust); Strangers Family Band`i Strange Transmissions kõlab kui Jim Morrison`i tagasitulek taevastelt laotustelt, olles vahepeal põiganud Hindustani poolsaarele, liites ragga-psühhedeelia The Doors`i saundi. Nolo (Fondu) demonstreerib robustse psühhedeelroki võlu ja valu. Wonder Wheel on jätkuvalt tasemel kosmilise lo-fi shoegaze-lennuga. Blancanus (All Smiles) naeratab Farfisa oreli vikerkaarte vahelt, meenutades saundilt nii Clinic´ut, Inspiral Carpets`it kui Silver Apples`it; Sky Picnic (Moons of Jupiter) väljendub väga mitmetahuliselt - siin on maailmavalulisi kitarrihorisonte, post-rock`ilikku massiivi ja eepilisust, mikrotasandi saunde ning loomulikult kriipivat ruuminoir`i. Kui mõelda energia, jõu, mitmekesisuse ning väljapeetuse peadpööritavale ning orgaanilisele kombinatsioonile, siis on see kahtlemata üks parimaid kogumikke, mida siinkirjutaja kuulnud on.
Kuula albumit siit
