Bobby Aherne on olnud üks Rack & Ruin Records`i superior`itest, tõsi, ainiti oma varasema ühemeheakti Dublin Duck Dispensary 4 albumi kaudu - kuulunud nimetatud leibli esimeste, viljakamate ning ka populaarsemate artistide sekka. Muuseas, soojendanud Ariel Pink Haunted Graffiti`t oma kodulinnas Dublin`is.
No Monster Club`i debüüdikas paljastab ennekõike iirlase osalise väljakasvamise oma eelmisest projektist. Psühhedeelset electro indie-gruuvi, eksperimentaalse kaldega lo-fi indie`t, surisevat power pop`pi või lihtsalt kaunist popmuusikat ei kuule temalt enam, küll aga fuzz pop-rünnakuid. Neid on kokku 10, astudes kõlaliselt sarnasuselt oma leiblikaaslaste Lean Horse Marathon`i ning Andy`s Airport Of Love`i juurde. Iseenesest mulle ju seesugune sahisevate seintega garaažitraat meeldib, kahjuks käesoleval albumil kõlab muusika liiga lihtsustatult - samasugusest noodist algavad ning jäägitult muutumatu skeemi järgi rulluvad lood tüütavad piisavalt, kuigi nende kestus piirdub enamasti poolteise minutiga. Ükski träkk ei vääri seetõttu esiletoomist, isegi kui tegu on "surnud popstaaride pööningutelt naasvate itkude ning valssidega". Olgu, 2,838 KM oma grotesksuses kõlab küll nagu surmale võlgu punk- ja indie-penskarite ühel häälel jauramine kusagil vanadekogus. Tõ blin.
Kuula albumit siit
6.0
