Plaadifirma Zymogen`i iga üllitis on sündmus omaette. Sealne albumite kvaliteedi ning ilmumissageduse suhe on ülimalt paigas. Kahju muidugi, et teine näitaja nii madal on. Näiteks eelmisel aastal ilmus Itaalia plaadifirma alt ainult 3 albumit - Nicola Ratti`lt, Oskar Hallbert`ilt ning Werken`ilt. Werken`i taha peitub Tilman Ehrhorn (TE) - kõrgeltharitud helilooja, produtsent, saksofonist ning helidisainer -, kes on kuulunud paljude jazzkollektiivide hingekirja, panustanud paljudesse jazzalbumitesse, viibinud laval koos Wayne Shorter`i, Brian Blade`i, Nils Wogram`i, Albert Mangelsdorff`iga, üllitanud sooloalbumeid kuulsate Mille Plateaux`i ning Resopal Schallware`i plaadifirmade all ning loonud helitausta raadiokuuldemängudele ning etendustele.
TE näeb harmoonilist sidet elektroonilise muusika ning jazzdistsipliinide vahel. Ta on väitnud, et helidisainil kui juhusele panustaval muusikaharul on palju ühist jazz`i ning kaasaegse klassikalise muusika improvisatsiooninivooga, kus oluline roll on meeleolul ning (eris)tunnusjoontel. Ning omakorda - moodne jazz on igasuguse komponeerimise oluline inspiratsiooniallikas.
Albumi “Sum” komponeerimisel on kasutatud Nord`i modulaarsüntesaatorit. Kuivõrd elektroonilise muusika tegemisel kasutab ta sämplereid ning süntesaatoreid, siis ta möönab, et muusika loomine-esitamine võrdluses jazzmuusikaga toimub erinevatel tasemetel ning on ka erinevate rõhuasetustega (elektroonilises muusikas on aktsent üksikute helielementide arendamisel ning nende funktsioonilisel tähendusel kompositsiooni piires).
Reaalsuses tähendab see 11-loolist põnevat reisi. Tegelikult ei ole TE ka siin ületanud oma jazzvundamenti. Mis iseenesest ei peakski olema ega olegi eesmärk omaette, kuivõrd kõik on ikkagi allutatud elektroonilisele metoodikale. Samuti kõmmutab ta Pole`ile sarnanevat hüpnootiliselt kõmisevat atmosfäärilist dub`i. Näituseks lugu Dub Traffic Pt II demonstreerib eksperimentaaldub`i tipptaset. Selle loo esimene osa ristab omavahel glitch-rütme ning dub-juuri. Album on veel täis surisevaid, siia-sinnapoole visklevaid elektroonilisi haake, staatilisi unenäoakorde-võbelevaid tertse, mikrostaatikat- ja tonaalsust, kriipivat sentimenti, jazz`ilikke klahvpilliakorde, tihedalt lõigutud-kleebitud-lõigutud-kleebitud helispektreid, helijääke-sahinaid-kahinaid, atmosfäärilisi kihistust ning kihte - tunne, justkui sajaks taamal tehnoloogilist vihma. Tõsi, see tunne on ääretult pehme, meeldiv ning heas mõttes turvaline. Meistriteos. Öeldagu vaid, et klassikalise haridusega muusikutel puudub loovus!
Kuula albumit siit
