[Artistid] Super D`Orch

Super D`Orch
Myspace

SuperD`Orch SuperD`Orch (Audiotalaia)

SuperD`Orch on rüperaalirühmitus, mille taga on Gavin Fort, Gisli Gudmunsson, Peter Clarke, Liam Webster ning Christian Baker. Seltskond on akadeemiline ning koondunud Edinburgh`i ülikooli ümber. Nad tegelevad suunitletud helieksperimentide- ning uuringutega. Selles eristuvad 2 eesmärki: a) mängida muusikat laiv-ansamblina; b) heliprogrammeerimiskeelte SuperCollider ning Max/MSP (reaalajas opereeritavad programmid) abil luua eeldustingimused perfomantsi läbiviimiseks. Nende eesmärk on viie rüperaali helidest tekitada "metainstrument", mis omakorda eeldab tehniliste võimaluste ning parameetrite kindlaksmääramist-piiramist nimetatud idee realiseerimisel. Põnevaid kontseptuaalseid ning operatsionaalseid skeeme võib leida selle tagant - ühelt poolt on määratletud tehniline pagas, mida osalejad võivad kasutada, teisalt, eelpoolkirjeldatu piires, on ka muusikule endale jäetud valikuvõimalusi. See ei lase protsessil laiali valguda ning võimaldab masina versus inimese hetkeliste valikuotsustuste koosmängu paremini jälgida.

Nagu öeldud, on tegu rüperaaliansambliga, mis rõhub live-esinemistele. Seetõttu nende püüdlused on rihitud "arvutimuusikute meililugemise efektist" distantseerumisele. Iseasi muidugi, kui atraktiivne saab arvutimuusik üleüldse olla (nt võrdluses popmuusikuga) Tõmmata endale veider kostüüm selga? Tantsida oma muusika taustal? Jõllitada arvutiekraani, et mängida sünkroonis mõnd lisapilli juurde ei ole ka atraktiivne. Tegelikult sellesuunaline nõudmine on suht mõttetu - kui keegi läheb arvutimuusiku kontserdile, siis teadku juba ette, mida sealt visuaalse poole pealt oodata võib. Piirid on oma loomulikkusesse paika settinud.

See album on tõepoolest kontseptuaalne üksus - kui tausta ei teaks, võiks vabalt uskuda, et see protsess on toodetud ühe inimese poolt mõne heliprogrammi viiel layer`il. Muusikaliselt on esindatud akadeemilisele elektroonilisele muusikale iseloomulik emotsioonitu helikeel - elektroakustiline avapala Ring Cycle ning Thin Drum ning minimalistlik digi- ning vokaalabstraktsioon Convoxational; teisalt helikeeles on ka lopsakat paisumist ning sügavust (A.S.A.P). Mäng emotsioonide ning emotsioonitute konstateeringutega. Kvintett tõestab, et isegi väga minimalistlik helikeel võib omandada emotsionaalse värvingu, kui sellesse on progress sisse kätketud. Tegelikult juba Steve Reich`i "Drumming"-album tõestas ilmekalt, et minimalism võib emotsionaalselt olla mõjusam kui mõne poplolluse pealetükkiv tundekiimlus. Less is more, you know. See loomulikult eeldab, et muusikat kuulataks keskendunult. Hoolimata kontseptuaalsetest piirangutest kõlab muusika vägagi veenvalt ning avaralt. Kui keegi peaks tulema teile seletama, et akadeemilise taustaga heliloojad ei oska elektroonilist muusikat huvitavalt luua, siis soovitage neile seda albumit kuulata. Ah jaa, ansambel jagab oma koduleheküljel sämpleid ning skeeme, milledest nende muusika üleval püsib - tehke ise sellest album!

Kuula albumit siit

8.9

Hannah M.G Shapero My name is Marietta Cashman (Justnotnormal)

Elektronmuusika aastatest 1967-70. Ammu enne seda kui Kraftwerk elektroonilise popmuusika ajalugu sügavalt puudutanud oopused lõi. Võimalik, et võrdlus näib meelevaldne, kuivõrd kõnealune album kuulub kõlaliselt pigem akadeemilise avangardi traditsiooni kui popmuusikalisse sfääri. Teisalt, ka Saksa popavangardistid – pean siin silmas just Ralf Hütter`it ning CAN`i Holger Czukay`d ning Irmin Schmidt`i – on pärit akadeemilistest ringkondadest ning seetõttu on akadeemilist finessi paratamatult tunda ka nende heliloomes. Edasisi järeldusi võite teha ise.

Muusika autoriks on Hannah Shapero, kes loomise algushetkel oli ainult 14-aastane. Tema isa, helilooja Harold Shapero, oli eelpoolmainitud ajavahemikul Brandeis`i ülikooli elektronstuudio juhataja, kes julgustas oma tütart improviseerima legendaarsel Buchla 100 modulaarsüntesaatoril (ühtlasi oli see Buchla esimene süntesaatoriseeria - aastast 1966). Kujutage ette põhikooli- ja keskkooliaegset last, kes läheb pärast koolipäeva isa juurde elektroonilist muusikat komponeerima! Hoolimata looja noorusest ei kõla puberteetlikkus välja nendest saundidest. Võimalik, et kolossinstrumendi tehnoloogiline isepära determineeris ka mingis ulatuses saundi iseloomu. Võib arvata, et sustained akordide tõttu klimberdada sellel instrumendil ei olnud lihtsalt võimalik. Hannah Shapero ise meenutab, et saundiloome sellel instrumendil oli primitiivne – helile oli võimalik lisada vaid ühte reverb-efekti. Neiu salvestas stuudios asjad linti, kopeeris need omakorda ning töötles kodus liimi ja kääride abil mitmeks jadaks – teisisõnu, eraldi lugudeks. Mõtestatud ülesehitusega efektijadadest kumav viirastuslik iseloom tuletab meelde 60ndate-70ndate halloween-kogumikke – ainsa erandiga, et albumil ei ole kummituslikke vokaalefekte. Samuti lühikesed improvisatsioonisekundid. Kokkuvõttes – viirastuslik miljöö lõikab vahedalt! Igati põnev talletus Buchla süntesaatori ühest esimestest salvestusest.

Kuula albumit siit

8.6

Greg Surges Solid State (Petcord)

Greg Surges on akadeemilise taustaga elektroonik ning kammermuusik. Omandanud äsja kiitusega Wisconsin`i ülikoolis kompositsiooni ning muusikatehnoloogia bakalaureusekraadi, on ta oma uuringute-töödega leidnud palju vastukaja akadeemiliste muusikaringkondade eestvedamisel korraldatud elektroonilise muusika sümpoosiumitel ning festivalidel. Ennast peab ta ennekõike live-elektroonika andunud esitajaks, olles muuseas ka MiLO - Milwaukee Laptop Orchestra - liige.

Albumil "Solid State" kasutab ta avatud vorme ning muutuvaid elemente. Kõik see loob eeldused erinevate kompositsioonide loomiseks, säilitades sealjuures ometi omadused, mis viitavad konkreetse(te)le algallika(te)le.

Avaloo Swarm eesmärgiks on igapäevaselt nii harilik stereopilt/lineaarse heli voog asendada kolmedimensionaalse akustilise ruumi stimulatsiooniga, kasutades selleks 12-kõlari süsteemi ( 4 kõlarit lakke riputatult).

Nimiloo intentsioon keskendub subjekti taju-mälu ja heli interaktsioonile. Mööda tsirkulaarset võrgustikku liigub muutuv meloodiajupp, mida iga esitaja püüab seejärel mällu talletada ning maha mängida. Tulemuseks on paljude üksikute ansamblite kõlapildid ehk puhtad seisundid.

Albumi lõpetavad kaks erinevat versiooni ühest ja samast loost (153 x 56). Rõhuasetus on seatud esitajate leidlikkusele ning loovusele. Need on seesugused polüfoonilised teosed, milles iga esitaja improviseerib ning interpreteerib etteseatut omal viisil. Samas nimetatud improvisatsioonide aluseks oleva kindla struktuuri kaudu - mida esitajad peavad järgima - säilib ka ühisosa mõlema versiooni vahel.

Kontseptuaalne keerukus näib konkreetsesse helikeelde valatuna hajuvat - alul domineerivad elektroakustilised seaded, ent aste-astmelt, vahevormide kaudu, jõuab järg atonaalse improvisatsioonilise muusika ning kammerlikema hetkede manu. Digitaalse elektroonika juurest jõutakse free jazzi`i instrumentaariumi juurde, vaikushetkedest sisenetakse kaootilistesse helipursetesse. Seesuguse muusika isiklikumaks muutmisele annaks palju kaasa visuaalse tahu lisamine - antud juhul ma ei mõtle suvaliste videoprojektsioonidega helide toetamist, vaid võimalust autentset loomeprotsessi pealt vaadata. Kui kellegagi suurematest nimedest võrrelda Greg Surges`i antud tööd, siis ennekõike meenuvad mulle Alvin Curran`i teosed. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.2