Jonathan Caws-Elwitt -- Sweetness & Light (1992)

Gajoob/Archive

• Psych-pop 
• DIY 
• Singer-songwriter 
• Alternative rock 
• Lo-fi

On olemas ametlik muusikaajalugu ja on olemas mitteametlik -- viimase sfääri moodustavad need, kes ise on oma muusikat välja andnud või siis on seda väljastanud perifeersed plaadifirmad (sageli lokaalse päritoluga), kes võidakse avastada juhuslikult, uudishimust või uurimuslikel eesmärkidel -- et siis nad tavapäraselt unustada. Ometi samamoodi nagu kiidetud ja tuntud plaadifirmade artistidega teevad ka varjulise muusikaajaloo esindajad samamoodi häält, mängivad instrumente -- isegi kui paljud neist teevad seda krobeliselt ja profaanselt; just nimetatud omadused annavad asjale õige knihvi. Üheks taoliseks artistiks on ka käesolev, kelle 12-looline üllitis hindab just mainitud entiteete -- sinisilmselt armunud, asju läbi roosade kardinate filtreeriv; justkui hipi, kes on hüpanud tänapäeva 60ndate teisest poolest või 70ndate algusest; just tollest ajast, kui helitöötlus ei olnud veel laialdaselt omandanud steriilset vaapa tänu salvestamistehnika arenematusele ning kui tehnilistest piirangutest hoolimata oli oluline endast esteetiline ja eneseväljenduslik purakas välja saada. Psühhedeelsed klahvpillid, naivistlik ja hägus laulumaneer ning siin-seal ka pastelseid kitarre, mis annavad asjale selle õige meki; see on korralik album mehelt, kes lihtsal viisil on salvestatud pehmelt öeldes tagasihoidlikule kassetile.steriilne produktsioon pakkuda ei suudaks. Madalsageduslik esteetika ei ole siin kindlasti piirang, vaid teadlik valik, mis tabab ideaalselt 60ndate vabadustundmusest läbiimbunud vaimu, vaadatuna 90ndate alguse ilmselt (väga) erinevast maailmast. See tundub ehtsa ja südamliku austusavaldusena, omal ajal radari alt kadunud ettevõtmisena. Soovitan lisaks kuulata artisti ansambli The Silly Pillows'i aasta varem ilmunud taiest "A La Fois", mis saavutas veelgi kõrgema laulukirjutamistaseme. Lisaks soovitan kuulata Briti punti The Hirundu, kes alustasid 80ndate alguses sarnases võtmes, kuigi liiludes märksa eksperimentaalsematele radadele hiljem. Need on pundid, kelledele oli võõras rokipeerude (ja nende järgijate) ebasiiras taotlus taaselustada rokkmuusika mässulise impulsi vastaselt juba surnud rümpa. Populistliku taaselustamise mõte on saada tagasi koht panteonil koos kaasnevate hüvede ja majandusliku heaoluga. Toota kapitalistlikku usku lõputusse arengusse, kuigi eeldused ja kvaliteet seda enam ei kanna. 8.0 (7.5-8.5)

The High-Beams -- Daydream (1997)

Delores' Restaurant/Gajoob 

• DIY 
• Shoegazing 
• Noise pop 
• Alternative rock 
• Indie punk 
• Psychedelic 
• Jangle pop 
• Shitgaze 
• Lo-fi 
• Fuzz pop 

See 6-looline üllitis saab hakkama vähema kui poole tunniga, pakkudes psühhedeelset mürast küllastunud kingapõrnitsemismuusikat. Kummastavalt on võimust võtnud tunne, et käesolev muusika olnuks justkui loodud 1986. aastal, aastaid veel enne seda kui My Bloody Valentine'i "Loveless'ile" eelnenud paar EP-d uue stiili sündi peegeldasid. Aga jah, MBV oli konkreetsel aastal veel otsingulises faasis -- vististi veel mürarohke gootiroki vallas. On täiesti usutav, et seesuguseid üllitisi eksisteerib veelgi, ning kronoloogiliselt sobiva aastanumbriga. Eks muusikaajalugu on sageli ilmestanud tõigad, et enne konkreetse žanri ja esiisa välja kuulutamist olid näited juba olemas. Näituseks ämbientmuusikale mõeldes olid olemas nii Tangerine Dream kui varane Kraftwerk, nii Ash Ra Tempel kui CAN (nende album "Future Days"). Lisaks objektiivsele kronoloogilisele argumendile lisaksin tagasihoidliku arvamuse, et esteetilises plaanis ja käsitööoskuselt väärivad nimetatud tiitlit palju enam kui esiisaks tuututatud Brian Eno. Kahtlemata need 25 minutit kajastavad ka tolle ajastu vaimu -- plaadi väljaandmise aastaks on 1986, kui ilmus legendaarne C86 kogumik, mis korjas kokku ühe osa tollaseid indibände, kes tollal mängisid lihtsat jangle-muusikat (veel enne kui mõned neist hakkasid tantsurütme traadimuusikasse sisse segama või nime vahetades kõrge kunstilise väärtusega poppi tegema). Teate ju küll seda lihtsat kitarriplõnnimist ühelt poolt, kuigi teisalt tuleb möönda, et harmooniad ja meloodiad olid sageli arvestataval tasemel; tõsi, sama valdkonna hiiglaste Moz'i ja Marr'iga võrreldes jäädi ikkagi madalama sordi esteetikuteks. Kuuldes mõnes loos vilistavat tagsisidestamist tulevad paratamatult meelde vennad Reid'id ning trummeldav Bobby Gillespie albumil "Psychocandy" (1985), ent erinevalt šotlaste käändumisest tagasi käravasse rokenrollie(ste)etikasse sünteesib The High-Beams nii ühte kui teist kui olles jalgupidi DIY- ja lo-fi-esteetikas (lisaks on siin kuulda plekiseid sündirütme-trummimasinaid). Ning paljut veel rohkem või vähem varjatud kujul pakub see igati väärikas kummitus minevikust. 8.5 (8.0-9.0)

The Moth -- Pummel Box! (1995)

Gajoob/Archive

• Lo-fi 
• Experimentalism 
• Synth-pop 
• DIY 
• Post-punk 
• Bedroom pop 
• Freeformfreakout 
• Sound poetry 
• Synth-punk 
• Dada pop 
• Drone pop 
• Psycho-acoustic 
• Singer-songwriter 
• Psychedelic 
• Spoken word 
• Sound collage 
• Avant-garde

Tänu Gajoob Magazine'ile - mis kajastab kassetikultuuri ning DIY-kultuuri sügavaimaid ja huvitavamaid kihte - leidsin selle ligi saja minutilise taiese; see on armutu 22-looline nuudeldamine - mitte selles mõttes, mida kidra ja trummidega tehakse (siin üleüldse on peaosas süntesaatorid ja vokaal); vaid viis, kuidas artisti meeleolu murdub ühest ekstaatilisest hetkest järgmisesse pöörasusse. Üks lugu võib olla üles ehitatud vaid ühele fraasile, ent kasinad eeldused ei piira artistil karnevali püsti panna, kui tahe ja valmisolek on sees pulbitsemas. Tunnusmärgitsen artisti muusikat ka sõnaga "süntpop", ent see ei ole mitte niivõrd stilistiline piiritlemine, kuivõrd osutus elektrooniliste klahvpillide ekspluateerimisele. Tjah, vähe on sellel ühist varase Talk Talk'i, Erasure'i või Pet Shop Boys'iga. See on pigem avali naeratusega klouniga kohtumine, kellel ei ole mitte teps sõbralikud kavatsused. "Heaven Hole Hell" kätkeb endas vilistavate kitarride tagasisidestust, mis toetab vihase artisti deklameerimist, meenutades üsna Mark E. Smith'i (sealhulgas Manchester'i legendile iseloomulikud ah- ja uh-huuldehammustused). Loo lõpuosas lihtsalt karjutakse! Plaadiümbris toob meelde isiklikud tegemised üheksakümnendate lõpus-nullindate alguses, kui puudus isiklik arvuti ning muusika sai salvestatud üksnes lintidele -- kasutades salvestamiseks kolme lintmagnetofoni ning vahelinte korduvalt üle salvestades. Nn master-linti (või lõpplinti) oli vaid üks ning neid tuli ülima hoolega hoida (mille kaant sai pastakaga kaunistatud lisaks lugude pealkirjade kirjutamisele). Aga jah, vokaalpoeetiline osa on huvitav -- moonutades laulmist ja häält, minnes pehmelt öeldes onomapoeetilisusse. Tõsi, võib-olla mõned uued mõisted tuleb välja mõelda teatud häälitsuste kohta. Just lõppesid valimised ning võinuks nii mõnigi poliitik sellisel viisil end ei väljendada. Nii mõnelgi olnuks sel viisil rohkem lausuda. Artist tabavalt muudab pealkirjas sõna "beat" sõna "pummel" vastu, osutades põhimõttelisele rõhu tugevnemisele lähenemises. On ka "halavaid" lugusid, ent need kõlavad pigem paroodeeriva kommentaarina Joy Division'i tumedama segemendi kohta. Oluline on rõhutada -- artist ei pane siin asju lõpuni paika -- mingist hetkest näiliselt paigas peajoon murdub või lisanduvad uued segmendid kokteili. Ka Frank Sinatra on leidnud oma koha artisti südames. 9.0 (8.0-9.5)