
Bandcamp
- Musique concrète
- Lo-fi
- Drone
- Avant-garde
- Acousmatic music
- Free folk
- Experimentalism
- Post-psychedelic
- Drone pop
- DIY
- Found Sound
- New Weird Britain
- Ambient
12-loolisel albumil asub kunstnik helirännakule "õõnsa lubakivi künka" otsa; olles filtreeritud läbi eripärase läätse, koosnedes välisalvestustest, modulaarsest sünteesist, majapidamistarvetest -- allutatuna helikollaaži koodile. Artisti loomingus on vähem narratiivi, kogu kupatus näikse lahti rulluvat pigem unenäona. Sellisena, mis on selgem kui tõde ning teisalt absurdsem kui jubedaima propagandisti sonimine. Üllitise loomise tõukejõuks sai kunstniku nägemus „vanast kuningast, kes näeb und maa all magades“. See mõistestik rullub lahti heliliste tekstuuride lugematutes kombinatsioonides, ent nende kütkestav koosmõju jääb kestma. Kuulajatele tutvustatakse iseäralikke universumeid, mille asukate häälepaelad on seotud elliptilisteks sõlmedeks, kes küll sumisevad inimkeeli, ent ikkagi tähendust hajutavalt. Taamal võib kuulda helisid, mille päritolu tõestamise vajadus oleks ilmselt tingitud vaid hingerahu säilitamise vajadusest. Need tumedad, maa-alused elemendid on oskuslikult põimitud iidse maailma helidega -- tuule sosinad ja lainete kahinad toovad ühelt poolt kuulaja tagasi reaalsusse, ent teisalt viivad kuulaja mugavustsoonist välja. Taoliselt nagu suur meister David Lynch sidus ebamaise triviaalsega, tüüne rahutukstegevaga. Tahtlike katkestuste tekitamine „igapäevaste“ helide kaasamisega toob esile kunstniku piiripealse ruumi -- sellise, kus iidne ja igapäevane eksisteerivad koos, kus unistused segunevad reaalsusega, kus õndsus põrkub õudusunenägudega. Sügav ja sugestiivne tunne, et kuulaja on lõksus kusagil maailmade vahel. Maailmad, millede piiritlemine ja mõtestamine on niigi kaelamurdev ülesanne. Eksperimentaalmuusika, ämbientsete helimaastike, eksperimentaalfolgi ning kontseptuaalkunsti austajad leiavad siit endale ankurdavat -- kuigi jah, eluterve fragmenteeritus on sellesse tervikusse juba loomuldasa sisse kodeeritud. See on tunnistus heli võimest kutsuda esile keerulisi narratiive ning emotsionaalseid seisundeid, isegi ilma traditsioonilise jutuvestmiseta. Mulle kohati meenutab see taies teise briti - Hanetration'i - esteetikat. Ning mingil äraspidisel viisil kaigub nende muusikas ka Penguin Cafe Orchestra vaim. Või kui äraspidine see ikka võib näida -- PCO ilu ja lumm reeglina vallandusid ka ebatavalisest. 8.5 (8.0-9.5)