- Indietronica
- Ambient pop
- IDM
- Drum and bass
- Electronic
Tuksleb, tuksleb...see muusika tuksleb. Tasane elektroonika, milles on pinnapealset kaemust ja mõningast sügavust. Siin on pinnapealset kaemust, st mis nagu on ja ei ole ka. Ämbient. Samas pop. Nagu hilisteismeliste indipidu, kus puudub korralik bass ja selle kompenseerimiseks on kõrgeid sagedusi võimendatud, et oleks nagu päris...aga ei ole seda. Ei ole päris. Ersats, mida kuuled; mis hetkeks ergutab, samas õige pea vajub unustusse. Lõplikusse unustusse. Vaese mehe múm. Ei sütita. Oluline oleks kuulutada (pop)muusika lõppenuks ning kõige olulisemaks bändiks The Smiths. Lõpetada kohutav agoonia vallas, mis on mõjutanud üksikindiviidi rohkem kui poliitika. Legendaarne Manchester'i nelik muusikaliselt esindas pessimismi filosoofiat, mida kirjanduses ja filosoofias on esindanud näituseks Lovecraft ja Cioran. Näituseks lugu "Pretty Girls Make Graves". Tõnis Kahu vastavas (k)ajamasina saates püüdis The Smiths'i piiritleda varasema ja hilisema perioodi kaudu (justkui hilisem oleks konventsionaalsem), aga see ei päde. Ei päde kohe üldse. Kas "Last Night I Dreamt That Somebody Loved Me" on kuidagi konventsionaalne (nende viimaselt albumilt)? The Smiths oli kunati kõik – oli elegants ja kohmakus, oli katsetus ja dekadents. Mis oli/on oluline – oli/on aus, kõlas veenvalt. Kõlab jätkuvalt. Seadis end väljapoole piiritlemist. Seda ei saa näituseks enam öelda My Bloody Valentine'i "Loveless'i" kohta, mis on tõele au andes paras soperdis üldkokkuvõttes (mõned lood eranditena välja jättes). Kingapõrnitsemise kõige olulisem punt on kahtlemata Slowdive, kuigi võinuks nemadki piirduda üheksakümnendatega. Nagu öeldud – fsks'i kaheksalooline album kõlab kui vaese mehe múm, va lugu "Kiel" milles on nii väänet kui pööret. Lost Frog Productions on selle üllitise taga.
